Tahtsin väga hakata vabariigi aastapäevaks sättima. Sellepärast tulimegi eelneval päeval Eesti Rahva Muuseumi väikest Tallinna ,,esindust“ Rotermanni kvartalis kaema. Üksteist vaateakent, mis ERMi värvide päralt.

Järsku nägin, et olin klaasipeegelduses pihikuga rahvarõivaseeliku justkui tõmmanud üll. Musta. Ja ümberringi teised ilusad, kõik mustad. Vasakul ülal Kihnu tumesini-rohe-kollane ,,kurvakört“, valmistatud 1938. aastal.

Peoks sättimise süütunde sasipundar – pidu murelikus rüüs – sai piltlikuks. Miski pole nii muretu ja endastmõistetav kui varem ja kaitsejõudude paraad, mis alati nii sümboolne ja vahel isegi mõistmatu tundunud, võtab sootuks teise varjundi.

Üleskutse ,,HAKKAME SÄTTIMA“ jäi külge sellest ajast, kui Eesti sai 100. Siis õhutati väga sättima, mille õhinasse on kerge laskuda. Tänagi, päev enne meie vabariigi 104. aastapäeva oli see sõnadepaar ainiti peas ja ometi piduriga, sordiini all, murega Ukrainas toimuva pärast.

Meie laste koolis tunde polnud, oli vaid aktus kirikus, kauplused sulgesid vara, nagu ikka enne riigipüha ja pagariäri lett oli kella kolmeks tühi, kuid Rotermanni kvartali sisesele väikesele Eesti Rahva Muuseumi näituse koridori me siiski jõudsime. Olin ammu ihanud vaatama minna ERMi 11 akent, mis sealsete vanade müüride ja moodsa harjaga Ajamaja esimesel korrusel juunis avati. Nüüd on hoone siseakendel juba teine väljapanek ,,Värvid“.

Selle kujundus ja esemete valik on inspireeritud Rotermanni kvartali uusehituste värvidest. On 19. sajandi rahvarõivaid, moodsama aja, 70-100 aasta vanuseid rõivaid ning sekka veidi püsse, piipe ja metallehistööd. Valged meeste särkide kraed ja naiste kombineed, oranžid Muhu sukad, kuldsed hiiu rõhud ja mustad fakid ja smokingud, aga ka kirikuued, ümbrikud – tihedalt kurrutatud saarte rahvarõivaseelikud.

Kurvakört Kihnust Sääreküla külast, mille on valmistanud 1938. aasta paiku Lidia Palu. Legend ütleb: ,,Kudus emale, kui ema väga haige oli. Enne, kui kört valmis sai, suri ema ära.“ Leina-aja seelik Ansekülast, mille on valmistanud Reet Mühling Karuse külas Piskuniidu talus umbes 1870. aastal. ,,Üks punane vest on valmistatud pärast Teist maailmasõda Ameerikas,“ seisab kirjeldus ERMi kodulehel. Seda aga ära ei tundnud, sest akendes iga eseme täpseid kirjeldusi juures pole, vaid mõningate detailid on esile toodud elektroonilisel tablool.

Must on kaunis, elegante, pidulik, aga ka kurb. Ja vaatamata tahtmisele sättida ja otsida ilu ja minna lillepoodi ja rõivapoodi (mida me küll tegime), on kaks kätt sätitud kilbina punase pihiku alla ning seal pitsitab.

Nõnda sellesse pilti tahtmatult astusin ja tunnete sasipundar – pidu murelikus rüüs – sai jäädvustet. Miski pole nii muretu ja endastmõistetav kui varem ja kaitsejõudude paraad, mis alati nii sümboolne ja isegi mõistmatu tundunud, võtab sootuks teise varjundi.

Riina Kindlam, Tallinn

Eestlased Kanadas

TRENDING