No hakka veel keskealisele seletama. Muidugi, ta võõrsil sündinu, eesti keel küll ladusalt suus aga need, kuda ütelda, väljendused mida minu põlvkond hästi tunneb on talle pahatihti võõrad. Selles ongi meie keel võrratult rikas ja ainulaadne. Katsu sa näiteks kanukile seletada mida tähendab näiteks sinna ongi koer maetud. Ei ta saa aru mis kärvanud penil on tegemist teo põhjuse ja tagajärjega. Sama nagu hakka seletama väljendit et küll tema teab, kus kivi all vähid seisavad. Salatsemine see pole, aga kõigil pole ka vaja teada igat detaili, eriti, nagu öeldud, meie ruttaval ajastul.
Etsiga leppisime kokku, et kui ma selliseid vanemaid väljendeid suhu võtan, ja aega on, eks ma siis seleta talle ka, kui tean. Enne kui hambad varna asetan, mis ka ju omapärane väljend.
Neist piipudest ja prillidest aga päris elust isiklik näide. Kiirustamine pole hea, kunagi, aga vahest on ikka nii, et pean kärmelt liikuma asuma, et kas bussi peale saaks või tohtri kabinetti aegsalt jõuda. Kuid vahest ei saa uksest välja enne kui kõik taskud on läbi kombatud. Et on kõik vajalik olemas.
Meenub katoliku preestri kohta vana anekdoot. Kui too risti ette lööb siis kontrollib ta ju et rahakott, kell, prillid ja see mis talle igaks juhuks on antud on olemas. Tõesti, nii ta on, kui mõtelda. Teen ise samu liigutusi, tahan kindlaks teha, et ei pea tagasi koju tulema.
Piipu tegin küll aastakümneid tagasi, siis kui see moes oli ja tahtsin vanade meestega kokku sobida, juttu ajada. Mõnus hõng kah, mitte nagu neil plärudel, möödud tänapäeval suitsetajast ja asud kohe läkastama. Piibu jätasin päris kiiresti maha, sest sellega oli liialt palju tegemist. Mõnele meeldib kogu see rituaal – tubaka tampimine kahasse, tiku tõmbamine – ja seda iga piibutäie kohta mitu korda, siis otsa korralik puhastamine.