Intervjuu
Klounipaar Piip ja Tuut, eraelus Haide Männamäe ja Toomas Tross, on õppinud näitlemist Tallinna Ülikoolis ning Taani teatrikoolis The Commedia School. Lisaks oma klouniteatrile, mille mängukavas on pidevalt paarkümmend etendust, on nad osalenud ka telesaadetes ning reisinud nii kodu- kui välismaal. Nad on mitmeid aastaid koolitanud ka Eesti haiglakloune. 2014. aastal tunnustati nende tööd Salme Reegi nimelise Eesti teatri aastapreemiaga. Toomas oli nõus „Eesti Elu“ küsimustele vastama.
Mis alustel valite oma teatrisse repertuaari ning kuidas sünnivad teie etendused? Kes on ideede generaatoriks?
Ideed uute lavastuste loomiseks on koguaeg õhus. Mõtteid on rohkem kui võimalusi nende teostamiseks. Aeg ja sündmused meie ümber pakuvad palju kõneainet, juhuslikud kohtumised ja loomingulised avastused inspireerivad.
Piip ja Tuut Teater on väiketeater ja väga mobiilne nii esinemiskohtade valikus kui repertuaaripoliitikas. Enamus meie etendustest on meie endi loodud ja seal on peaosades samad tüüpkarakterid (stock characters) Piip ja Tuut.
Kas panete kõik liigutused ja naljad täpselt kirja või on kõik rohkem improvisatsioon?
Kirja ei ole me kahjuks ühtegi enda loodud lavastust veel pannud. Küll aga videosse salvestanud. Ühel heal päeval saab sealt näitemängud maha kirjutada. Kõik meie etendused on eri nägu, sest sõltuvad publikust ja meie valmisolekust päriselt kohal olla.
Klounide puhul on etenduse sõnaline osa vist vähem oluline ning pearõhk on liigutustel ja miimikal?
Piip ja Tuut Teatri repertuaaris on väga eriilmelisi lavastusi: sõnadeta etendusest (mime clownery) püstijalakomöödiani (stand-up), sealhulgas tsirkusetrikkidega etendus ja vanadel pärimuslugudel põhinevate loomamuinasjuttudega etendus, kosmoseetendus, köögilaulude kontsert jne. Meie etendused on arusaadavad igas vanuses vaatajale.
Olete oma teatris mänginud ka „Hamletit". Kust tuli mõte sellise tükiga töötada ja kuidas jäite tulemusega rahule?
Läti näitekirjanik ja lavastaja Lauris Gundars nägi meie klounietendust „Piip ja Tuut kontserdil“ (sellega külastame nüüd ka Chicagot ja Torontot) ühel Leedu teatrifestivalil ja tuli kohe pärast etendust kaupa tegema, et tema tahaks meiega midagi lavastada. Meie siis teatasime, et Piip ja Tuut on ammu unistanud klassikat mängida ja selle peale pakkus tema, et sellisel juhul Shakespeare ja Hamlet. Nii see sündiski. Proovid toimusid inglise keeles, sest mitmed stseenid sündisid kohapeal, vaid Shakespeare värsse esitasime eesti keeles. Nüüd oleme valmis seda lavastust mängima ka inglise keeles. Siim Aimla kirjutas originaaltekstidele uhked laulud ning saadab meid ühemeheorkestriga ka igal etendusel. Mängides tõdeme taas ja uuesti, et Shakespeare on küll juba 400 aastat surnud, aga ikka veel nii värske. Hamleti-lugu on hirmuäratavalt kaasaegne.
Kuigi naer olevat terviseks, on eestlastel ka sellised vanasõnad nagu „narri naerust tuntakse", „pill tuleb pika ilu peale" ja „tark, kes muigab, rumal, kes naerab". Nii tõsist rahvast naerma ajada on vist raske töö? Kuidas on teiste rahvastega, kas need naeravad rohkem kui eestlased?
Meil „tuleb ikka Piip pika ilu peale“. Aga pool ilma on meil tõesti läbi käidud: Indiast Ameerikani ja Jordaaniast Lõuna-Koreani, ka Türgis ning mitmel pool Euroopas. Mäletame esimest välisesinemist Soomes, kus kartsime hullupööra, kuidas need meie kodukootud naljad teises kultuuriruumis töötavad - aga töötavad, sõltumata sellest, mis keeles sa räägid. Isegi Aasias reageeris publik samamoodi kui kodus.
Pärast tänavust Ameerika ja Kanada reisi ootavad meid ees festivalid Maltal, Taanis, Hiinas jm. Ise oleme naljatamisi mõelnud, et kui me peaksime kunagi Amazonase vihmametsa mõne kohaliku suguharu ette sattuma ja nemad ka naeravad meie vigurite üle, siis võime tõdeda, et Piip ja Tuut naljad on ülemaailmsed. (Pikemalt Eesti Elu 30. sept. paberlehest)
***
„Piip ja Tuut kontserdil“ etendub laupäeval, 15. okt. kl 7õ Tartu College’is. Piletid müügil.
