Kui Vladimir Putin – eesti aktsenti matkides – Astrid Kannelt Moskvas saalitäie rahva ees naeruvääristada püüdis, mõnitas ta tegelikult meie valitsust, presidenti ja baltlasi üldse. Hetkeks kehastus Astrid Kannel kogu Eesti sümboliks.

Venemaa president on asunud kordama nõukogude desinformaatorite kulunud fraase – et N. Liit ei saanud meid okupeerida, kuna kutsusime nõukogude väed ise kohale ja olime 1940. aastaks saanud omal palvel NL-i vabatahtlikuks koostisosaks.

Väita seda ja salata 1920. a. Tartu lepet (mida Kreml nii hiljuti kui aastal 1939 veel tunnistas), on sümbolite keeles ainult pisut vähem räige, kui tõmmata vesi peale Koraanile, nagu olla väidetavasti tehtud Guantanamol. Meie aga kiirustame Moskvasse Eestile ebasoodsale piirileppele alla kirjutama! Mujal maailmas ei öelda nagu meil, et „vaikimine on nõusolek”, vaid: „vaikimist tõlgendatakse nõusolekuna”.

Me poleks nagu märganudki, et maailmas toimub mitmel pool demokraatia võidukäik. Mõtlen pigem Venemaa piirialasid kui Iraaki ja Afganistani. Mis aga meist 15 aastaga saanud on, et meid avangardis enam pole? Alles oli Rahvarinne eeskujuks lauluväljakul tervele maailmale, nüüd aga meenutab meie poliitikute käitumine Chamberlaini, kui ta 1938. a. Müncheni sõitis, viskamaks Sudeedimaa kondi Hitleri hammaste vahele, lootuses, et see siis Lääne- Euroopa rahule jätab.

Kas on siis tõesti midagi Brüsseliga seljataga kokku lepitud, millest rahvas teada ei tohi? Miks selline atüüpiline käitumine, kui võrrelda Eestit teiste riikidega, kellel piiriprobleemid südamel? Praegune demarkatsiooni joon piiriks – see on just see, mida Moskva soovib.

Miks eesti poliitikud käituvad Kremlile meelepärasel moel? Ei ole huvitavamat tegevust kui juurelda selle üle, miks inimesed käituvad nagu nad käituvad. Ometi on nii Putin kui Euroopa Liit (EL) hiljuti kinnitanud, et mis puutub Eesti-Vene piiriküsimusse, siis suudavad nad olla kannatlikud.

Monarhist Kalle Kulbok pakub, et piirilepingule mitte alla kirjutada võrdub sõja õhutamisega. Oh Kalle ja teised, kellel on vähe usku! Kas pole võimalik, et Venemaal on oma Jushtshenko juba olemas – s.t. tõeliselt demokraatlik tulevane juht, kelle võimuletulekut tuleb lihtsalt oodata, selmet olla hädas piirilepinguga nagu tänavatüdruk lapsega?

Deklareerime, et ootame paremaid aegu, s.t. oranzhi revolutsiooni jõudmist Venemaale. Putini ja Venemaa viimase aja käitumine (näiteks hoogustunud info- ehk õigemini desinformatsioonisõja näol) on olnud piisavalt räige. Venemaa libisemise kohta autoritaarsuse suunda on mitmed arvestatavad organisatsioonid esitanud piisavalt asitõendeid.

Ka kui me kirjutaksime ettevaatusabinõuna piirilepingule alla praegusel kujul, see meid ei kaitseks. Vähemalt üks „casus belli” jääb Venemaal varuks – see on „lähivälismaale” Moskva poolt rahvusvahelise õiguse vastu siia asustatud sajad tuhanded inimesed. Vastav pretsedent on paraku olemas tollesama Sudeedimaa näol.

Ka ei pea vett argument, et oleme pikemat aega lubanud lepingule alla kirjutada ja nüüd oleks inetu seda mitte teha. Ajad on muutunud, meie prioriteedid peaksid samuti muutuma. Üks mu sõpradest lubas kunagi purjuspäi ja ülepeakaela ühele nägusale neiule, et abiellub temaga ja otsustas järgmisel päeval, et aumees ei murra sõna, kõhedast tundest hoolimata. Selle noorpaari õnnetu kooselu kestis mõni aasta, kuni sõber lõpuks adus, et oleks pidanud julgema kohe alguses „ei” öelda. Teised riigid saaksid meist aru, kui ainult viitsiksime põhjendada Eesti riigi meelemuudatust.

Kõige vähem meeldib selle juures ükskõiksus setode saatuse suhtes. On's keegi Stenbocki Majas teatanud setodele, et neid ei jäeta üksi? See, mida mitu valitsust järjest on olnud valmis setodele tegema, ei sarnane mitte MRP-ga, nagu mõnest suust kostab, vaid Jalta sobimusega.

On kuidagi kõlvatu turtsuda sisimas lääneriikide peale: „kuidas te saite meid tollal maha müüa?”, kui valmistume ise tegema midagi sarnast setodele. Kuhu on jäänud meie empaatia, kuhu on jäänud kogu selles loos eesti rahva väärikuse tunne? Miskit on mäda, kui Putin laidab lätlasi ja kiidab Eesti nn. „pragmatismi”.

Läbirääkimiste kohta öeldakse tavaliselt „vorst vorsti vastu”. Millist vorsti on Venemaa meile üldse pakkunud? Moskva tahab piirilepingut rohkem kui meie. Piirilepingu küsimus – see on sööt, mille abiga saab Moskvaga mitmest asjast rääkida. Kui aga laseme vorstist lahti, mis põhjus võiks Venemaal olla meid uuesti jutule võtta? Oluline pole piirileping, oluline on lootus läbirääkimistele laiema agendaga. Kui piirilepingu kaart on mängitud, pole meil enam seda, millega meelitada Venemaad läbi rääkima.

Nagu ütleb Andrus Kivirähk – Putinilt väljapressitud vabandamine ei mõjuks siiralt. Ta ei kavatse vabandada niikuinii. Mida me esialgu vajame, on see, et räägitaks tõtt nõukogude ajastu kohta ja sellist läbirääkimiste tulemust, mis rajaneks konkreetsel plaanil aidata setodel püsida läbi aegade.

Kuidas setodele kasuks olla – näiteks milliste meetmetega peale piiri õgvendamise – see on juba teine teema. Vahepeal peaks meil olema küllalt kannatust, et oodata Venemaale paremaid juhte. 8. ja 9. mail ilmus maailmas meie kohta tuhandeid artikleid. On meie huvides, et meist jätkuvalt kirjutataks. Venemaale kapituleerudes lõpeb artiklite tulv, oma seisukohale truuks jäädes tuleb neid rohkem.

Peaksime jätkama selles vaimus, kuni EL-il tekib soov aidata meil Baltikumi piiride ning setode probleemi konstruktiivselt lahendada.
(Artikkel on kirjutatud 15. mail)

Märkmed: