Piirileping Eesti ja Venemaa vahel on nüüd juba mõnda aega allkirjastatud. Praegu leping veel ei kehti, sest ees seisab ratifitseerimine mõlema maa parlamentides.

Nii eestlased kui ka venelased arvavad, et nende valitsused tegid teisele poolele ühepoolseid järeleandmisi. Eesti ajakirjandus on täis kommentaare, mis enamikus on negatiivsed.

Narva-tagune Ingerimaa

Piirileping ja osa endiste Eesti alade andmine Venemaale puudutab mind isiklikult. Minu isa oli pärit Narva jõe tagant Kallivere külast. Üle põllu paistis lähim Venemaa küla. Vanaema oli ingerlane ja Kallivere oli ingerlaste küla. Vanaisa oli vadjalane, omal ajal kirjutas Paul Ariste temalt vadjalaste lugusid üles. Isast sai eestlane, sest ta tuli pärast sõda Tallinna õppima.

Vene revolutsiooni järel käis võim külades korduvalt käest kätte. Kes küla endale sai, tegi ka mobilisatsiooni. Kuna külamehed ei olnud vahetuvatele valitsejatele eriti truud, said paljud oma nimed mitmesse väkke kirja.

Kui lõplik võim kodukülas jäi punastele, põgenes varem valgete mobilisatsioonile ette jäänud vanaisa Eestisse. Ta oli lesk ja abiellus lesknaisega, minu vanaemaga. Vanaisa lapsed jäid Vene poolele, nendest ei kuulnud ta kaua aega midagi.

Narva-tagust Eestis taga ei nuteta, kogu tähelepanu läheb setudele. Mina võin öelda, et tänu revolutsioonijärgsetele segadustele ja Tartu rahu piirile oli olemas minu isa ja olen ka mina. Vanavanematel jäid tundmata ka repressioonid, mis Venemaale kuuluval Ingerimaa osal põlisrahvast tabasid.

Kahjuks ei ole isa enam 25 aastat elavate kirjas. Praegu tahaks temalt nii mõndagi küsida, kuid see ei ole enam võimalik.

Saatse saabas Setumaal

Ühel väikesel koosviibimisel Setumaal oli meie hulgas ka paar ameeriklast. Küsisin neilt, kas nad tahaksid ilma viisata Venemaal käia. Selline võimalus oli üllatuseks eestlastelegi.

Ma ei tea, millise loogika järgi Eesti–Vene piir on tõmmatud. Saatse saabas on tükike Venemaad Eesti sees. Kunagine Eesti-sisene maantee läheb nüüd kaks korda Vene aladest läbi. Eestlased võivad seda vabalt kasutada, kuid ei tohi peatuda, muidu tuleb kuskil passiv Vene piirivalve aru pärima.

Nii saime lühikese edasi-tagasi autosõiduga neli korda Venemaal käia. See võimalus kaob varsti ära, sest piirileping annab Saatse saapa Eestile.

Sõjad määrasid piirid

Piirid ei käi peaaegu kunagi täpselt mööda etnilisi eraldusjooni. Piirialadel elavad rahvad segamini, on palju segaperesidki. Ka Euroopa riikide vahelised piirid ei ole etnilised, vaid eri aegadel peetud sõdade tulemus.

Vabadussõda andis Eestile Tartu rahu ja selle piirid. Vabaduse kaotus andis Stalinile võimaluse võtta Eestilt viis protsenti territooriumist. Milleks talle seda tarvis oli, ei tea. Olid ju tema loogika järgi nii Eesti kui ka Venemaa Nõukogude Liidu osad. Veidi korrigeeritud Stalini piir saabki uueks Eesti–Vene piiriks.

Mõned arvavad, et Euroopa Liidu ja NATO liikmetena oleks me neilt toetust saanud Tartu rahu piiride tagasi nõudmiseks. Vaevalt küll, sest Euroopa riikidel on ebaloogilisi ja ebaõiglasi piire palju. Ja nii on mõnigi irooniliselt küsinud, kas peaksime Venemaale kallale minema?

Mõned hirmud

Kardetakse, et Tartu rahu on nüüd oma kehtivuse kaotanud. Tõenäoliselt see nii ei ole, sest Eesti põhiseadus lubab piiri määrata ka teiste lepingutega. Tartu rahu peamine tulemus, iseseisev Eesti, on olemas.

Hirmutatakse, et Venemaa võib Eesti Vabariigi ajalugu hakata lugema alates 1991. aastast. Ta teeb seda praegugi ja väänab lepingutest olenemata ajalugu nii, nagu ise tahab. Meie ei tohiks ennast sellest häirida lasta.

Me jätvat setud hätta. Siin peab Eesti riik muidugi midagi tegema. Kui me aga saaks Tartu rahu piirid tagasi, tuleks Eestile koos lagastatud maa ja 500 setuga ka 40 tuhat venelast juurde.

Võõraste kätega

Mõned erakonnad on sõnades väga piirilepingu vastu. Varem valitsuses olles on nad seda toetanud. Toetaks praegugi, kui ise valitseks, sest valitsused tegutsevad poliitilistest reaalsustest lähtudes. Küllap on neil hea meel, et leping sai alla kirjutatud ja ratifitseeritakse võõraste kätega. Vastuseis ebapopulaarsele lepingule võimaldab valimistel lisahääli saada. Kunagi ise taas võimule tulles on hea öelda, et mis me enam teha saame.

Märkmed: