Kiri nr. 4

Teinegi päev Panamas oli päris meeldiv. Liigselt teravaid elamusi ei otsinud. Käisime vaid kõrgel sillal, mille kaudu kulgeb kogu Ameerikat läbiv trass ja seetõttu oli liiklus üsna kohutav. Saime kasutada kitsukest kõnniteed ja nii julgesime üldse sillale minna. Ilm oli kuum ja tahtnuks end vette kasta, aga selles Panama piirkonnas pole ühtegi kõlbulikku randa.

Kell 17 asusime teele. Ilus oli jälgida kaugenevat kõrghoonete riba rannikul .

Järgmised 2 päeva olid jällegi merepäevad (kruiisipäevad nr 12 ja 13, 14-15. Veebruar). Tegime kummalgi päeval tublisti kehalisi harjutusi, käisime basseinis (mis oli hulpivatest pensionäridest tulvil), õhtuti-hommikuti jälgisime merd, et avastada selles elu ja ka päikese igapäevaseid rännakuid. Viimased 3 päikeseloojangut on muuseas olnud väga ilusad. Nii olema ka palju pilte teinud. 15. Veebruari õhtul nägime kümmetkonda vaala ja tohutut parve delfiine mängimas. Midagi sai ka videosse, aga see kõik möödub mõne hetkega ja alati tahaks seda kauem vaadelda.

14. veebruar oli ka laeval tähelepanuväärne tähtpäev. Sõbrapäeva puhul kutsuti inimesi sisseoste tegema (muidugi laeva poodidest ja laevahindadega), baare ja ilusalonge külastama jne. Meil omalgi jooke küllalt (oleme ka mõne rummi laeva toonud) ja nii me oma rahakotte ei tuulutanud. Muide, siin pakutakse ka mõningaid tasuta tenuseid, näiteks saime kinkekaardi 20 min interneti kasutamiseks TASUTA. Aga seda tasuta aega saad kasutada alles siis , kui oled teise 20 min aega veel juurde ostnud (ca 15 USD) ja kogu see 40 min tuleb ühe korraga ära kasutada. Kuna leava internet on pealegi veel väga aeglane, siis esialgu ei näe pakkumisel jumet.

Saime kokku ka ühe eestlasega laeval. Elab ta Vancouveris, talvitab Hawaiil, elupõline meremees, nimi Elbert (?) Kõvamees, päri Muhu saarelt ja teab ka Pallaseid naaberkülast päris hästi. Eluaastaid tal 86, aga väga aktiivse eluhoiakuga ja heas konditsioonis. On ju päris hea vahepeal kellegagi juttu vesta. Vestlused teiste reisijatega (ameeriklastega enamasti) on väga pinnapealsed, nagu Ameerikas kombeks.

Uus päev, neljapäev, 16. veebruar .

Sel päeval tutvume Peruuga. Sadam on Salaverry, peamine vaatamisväärsus Trujillo ca 15 km kaugusel.

Trujillo on asutatus aastal 1536 Hispaania anastajate poolt. Asub Andide jalamil, linn ise küll täiesti tasasel maal. Linn on tuntud kui Hispaania koloniaalarhitektuuri elav näide. Sadamast teel Trujillosse asub Moche linn, mis on ajast ca 500 a enne Kristust olnud kunagise tsivilisatsiooni häll. On palju ajaloolisi leide ja tõenusmaterjale.

Nüüd aga tänapäevast. Peruu kõrgtsivilisatsioonist ei näe sadamast väljudes vähimatki märki. Kogu ümbrus on üks suur slumm ja oli päris kõhe rattaga Trujillo poole teele asuda. Tee oli esialgu lai, liiklus talutav, kuid probleemiks on inimesed, kelle suhteliselt mustade nägude varjus võivad olla ka pahad mõtted. Aga õnneks meil probleeme ei tekkinud. Vaid linna lähenedes muutus liiklus väga hoolimatuks – igaüks vaadaku ise, kuidas suudab ellu jääda. Stopp märk ega valgusfoor ei loe sageli midagi,mis seal siis jalakäijate ülekäigukohtadest rääkida! Muuseas, päev hiljem Limas taksoga sõites pidi takso 2 rohelist tuld kasutamata jätma, sest ristuval teel ei vähendanud ükski autojuht punase tule süttides kiirust ja läbi kihutavate autode rodu polnud lootustki pääseda. Hiljem aitas politseinik veidi korda luua.

Trujillo äärelinn on samuti tulmune kärarikas slumm. Igaüks ajab tänavail omi asju – veab kaupa, müüb või valmistab midagi, osa maju on tõelised sarad, üle linna levib roiskumise hais. Seevastu Trujillo kesklinn on kena nagu oligi lubatud. Ajaloolised kooned on kenasti korrastatud, rõõmsates värvides ja säravad päikese käes kaunilt. Kesklinnast veidi eemale jäävad lõputud turud, kus elu tõeliselt keeb. Omaette nähtuseks on linnaliinibussid, mis on enamasti viimased sarad, tossavad ja kolisevad, aga veavad ära meeletul hulgal bussi topitud inimesi.

Teekond tagasi sadamasse läks samuti kenasti. Enamus inimesi olid sõbralikud, kuigi ilmselt ääretult vaesed. Usaldust neisse siiski ei tekkinud. Kunagine tsivilisatsiooni häll on nüüd küll üks mahajäeumaid paiku.

Kruiisi päevad 15.-17., 17.-19. veebruar, Lima ja Callao.

Laeval oli sadamasse sõiduga probleeme, sest rannikul oli väga tihe udu. Nii ootasime üle tunni udu hajumist ja lõpuks üsna ootamatu kiirusega see ka juhtus. Udud on seal tavalised, sest mingi hoovus toob randa külmemat vett (randades ca 18-20 kraadi, Mehhikos oli 26 kraadi ringis). Esmane reaalne tegelikkus Peruus oli masendav ja see leidis edaspidi üha enam kinnitust. Nimelt, juba eelnevalt anti teada, et sadama ümbrus on äärmiselt kriminogeenne ja kellelgi ei maksa oma nina iseseisvalt sadama territooriumilt välja pista. Probleemi lahenduseks oli mingi eraldusmärkideta taksofirma, mis päris kopsaka hinna eest inimesi soovitud kohtadesse sõidutas. (huvitaval kombel tundus taksoaknast vaadates see piirkond päris normaalne ja turvaline, aga olime siiski ära hirmutatud ja kasutasime taksosid). Pigem nägi Lima kesklinna ümbrus üsna kohutav välja: kitsad tänavad, suht räpane, palju imelikke ettevõtteid ja turge-kauplusi).

Lima keskväljak Plaza de Armas näeb väga suurejooneline välja, seda piiravad väga uhked ehitised, kirikud, lossid. Teist moodi ilusaid ja põnevaid maju on lähiümbruse kitsastel tänavatel palju. Nii on üsna huvitav kesklinnas jalutada. Samas on ka keskväljakul üle mõistuse palju relvastatud korravalvureid. Mitmel pool on väljas laskevalmis kuulipildujatega lahingumasinad, igas suunas vaadetes näeb patrulle. Sõitsime ratastel üle jõe kiriku juurde, mis oli ühe turismitänava lõpus. Iga maja ees oli 1-3 politseinikku, lisaks veel turvamehi ja liikluskorraldajaid. Tänava lõppu jõudes hakkasid kõik inimesed kätega vehkima ja seletama,et edasi minna enam ei tohi, siit algab taas väga ohtik piirkond. Majadki nägid seal kujjakuulutavad välja ja pöörasime tagasi. Hiljem selgus, et kesklinn on see turvatud saar (kuhu ongi pandud korravalvurite kogu jõud) ja ümber kesklinna on igas suunas pättide paradiis. Ei tea kui hull see lugu tegelikult on, aga ka tavalised inimesed hakkavad alati turvaala piirile lähenemise korral turistidele väga selgeid hoiatusi edastama. JA AMETLIKES TRÜKISTES RÄÄGITAKSE PERUUST KUI VÄGA KÜLASTAJASÕBRALIKUST JA MÕNUSAST RIIGIST!

Meie olime algul küll väga pettunud. Hiljem veidi rahunesime. Teisel päeval Limas lasksime end taksoga viia ookeani rannikuteele, kus pidi olema päris turvaline olla ja ka rattaga sõita. Kokkuvõttes nii oligi. Tee kulges all ookeani kaldal, teisel pool oli järsk mäenõlv, ülal paistsid päris kenad elumajad. Rahvast oli rannas palju (laupäev ju) küll suplemas, küll surfamas, küll sporti tegemas. Tiirutasime rattaga rannikuteel (osalt ka rattateel), kuni õhtuks kogunes 51 km. Käisime 2 korda ka ookeanis ujumas (külm, nagu enne mainitud), õhtu eel lasksime end taksoga taas saamasse viia (ca 10 km sõitu, 20USD).

Õhtul oli laeval külalisesinejate kontsert. Esinejateks Peruu tantsijad ja orkester, uhke etendus, mis üldmuljet sellest maast veidi parandas. Muide, ma usun, et see tõsine turvaprobleem on eelkõige sadamalinna ja pealinna slummide probleem, ju on väiksemates külades olukord palju parem. Aga Peruus olla on jäänud veel üks päev. See on pühapäev, 19. veebruar .

Kena õhtut (meil siin on päev)

Rein ja Viivi

Kruiisipäev nr 17, pühapäev, 19. veebruar

Sel päeval loobusime rattasõidust, sest ilma ratasteta oli linnas lihtsam omi asju ajada – pole muret, et keegi vahepeal ka lukustatud ratta võib huugama panna. Pealegi oli sel päeval aega napilt.

Otsustasime sõita kesklinna asemel Miraflorese eeslinna, mis oli väga hea valik. See oli kõrgel mäeveerul asuv kena kaasaegne linn väga uhkesti rajatud puhke- ja vaatlusterrassidega järsu mäe kõrgel aldal, all avanemas vaated ookeanile ja randadele. Muuseas, just seal rannikul sõitsime eelmisel päeval rattaga.

Mirafloresesse saime H.Sterni firma külaliste bussiga. Ehk umbes sadakond külastajat toodi sadamast vaatama nende firma briljantide kauplust, ostuhuvi aga erilist ei märganud. Saime samas hotellihoones oma internetivajaduse ilusasti rahuldatud, kirjad saadetud, skype kõned peetud ja hiljem ka kaunis pargis jalutamas käidud.

Viimased 2 päeva parandasid muljeid Peruust oluliselt. Selles piirkonnas erilist turvalisuseprobleemi polnud märgata, tundsime end koge palju paremini. Jäi mulje, et hea tahtmise korral saaks riik ka oma kriminogeensemate piirkondadega hakkama, aga rõhk ja finantsid on suunatud teistele meetmetele.

Kui laevaga teele asusime, saime algul jälgida meeletul hulgal vees hulpivaid kalmaare või mingeid muid sarnaseid elukaid (vaadake pilte). Eks nad pidid olema päris suured, sest ka 10. dekilt pildistades tundusid nad igavesed jurakad olevat. Hiljem nägime õhtu jooksul ca 20 hai seljauimesid, videos ehk on midagi äratuntavat salvestatud. Järgnes fantastiline päikeseloojang.

Vahepealne meresõidupäev oli palav ja kõrvetava päikesega. Oli ju päike täiesti seniidis. Meil kulges see tõsise spordi tähe all, sest sisse söödavad energiapommid tuleb realiseerida. Viimasel nädalal on õnnestunud hoida kaalu stabiilsena, kerge see aga ei ole.

19. kruiisipäev, teisipäev, 21. veebruar, Ecuador

Jälle tulemas üks uus maa – põneva nimega Ecuador. Tõusu ja mõõna vaheldumise aegade tõttu toodi meie maalolekuaeg 3 tundi varajasemaks. Kahju oli juba kelle 2 ajal laevale kobida, oleks võinud veel ringi vaadata. Hhuvitav, miks laevafirma oli sellise valearvestuse teinud, tõusud ja mõõnad käivad väga kindla graafiku järgi.

Ecuadoris maale minekuks tuli täita mitmeid deklaratsioone, paraku ei peetud sadama väravas isegi bussi kinni, et neid dokumente kasutada saaks. Teatud piirkonnad linnad on väidetavalt jällegi ohtlikud. Nii sõitsime kesklinna bussiga ja tegime linna piires oma rattasõidud (kogunes 27 km). Bussiaknast tundus ka sadama rajoon rahulik ja turvaline, samas nägime linnas piirkondi, kus otsa ümber pöörasime ja kähku kadusime. Otsest ohtu veel polnud, aga kahtlasi tegelasi oli palju ja ka kohalikud heasoovlikud inimesed ei soovitanud samas suunas sõitu jätkata. Järgmised riigi pidid aga olema järjest turvalisemad. Ju see nii tõesti ka on.

2 miljoni elanikuga linn Guayaquil oli kesklinna osas ja jõe kaldapealsel väga ilus. Tänavad on laiad ja puhtad, palju on valgusfoore ( mille tulede järgimine pole väga kohustuslik!), oli palju ilusaid kirikuid, ametihooneid, mõned uhked hotellid. Väga kenaks on tehtud jõe kaldapealsel paiknev puhkepark. Lõuna-Ameerika jaoks eeskuju vääriva ettevõtmisena on tõeliselt hästi heakorrastatud ühe mäenõlvadel paiknenud ohtlik slumm. Riik pani sinna oma raha, et hooned remontida, sinna said elama jääda vaid need, kes kehtestatud karmidest reeglitest kinni pidada tahtsid ja viitsisid ettevõtlusega tegelega. Nüüd on see mäekülg üks turistide meka. Majad on ilusad, treppe mööda tõustes avanevad üha paremad vaated, palju on baare ja väikesi müügipunkte, keskkond on täiesti turvaline.

Nüüd oleme taas laevas, elamused suhteliselt head. Õhtu hakul oli reisi esimene korralikum vihmasadu, lõi ka välku ja müristas. Aga meie olime sel ajal laevas. Hommikul ooltab meid ees uus sadam Ecuadoris.

20. kruiisipäev, kolmapäev 22. veebruar, Manta, Ecuador

Hommikupoolikul tibutas vihma, seega läksid käiku tuulepluusid, mis laeval esialguliigsed tundusid. See oli kruiisi kõige jahedam hommik ja ometi asusime praktiliselt ekvaatoril.

Aeg oli varjane, kauplused suletud. Sõitsime siis ratastega rannikuteel, vihma tibutamas kaela. Tänavad olid eriliselt porised, peale rattasõitu tuli meil nii ennast kui ka rattaid bensiinijaamas voolikuveega pesta. Sai parem!

Manta on sadam, mis on kuulus tuunikala ja laevaehituse poolest. Hommikused põnevamad hetked olidli seotud merelt tulevate kalurite toimetustega. Saagiks oli neil pooleteise meetri pikkuseid tuunikalu ja veel suuremaid haisid. Neid siis rapiti ja tükeldati otse rannaliival. Saaki oli mitu suurt autokoormat.

Samas kõrval ehitati laevu, küll kalapüügiks, küll lõbusõiduks. Meistrid olid päris osavad.

Täna hakkas mul ratta tagakumm lõhenema.Otsisime tükk aega rattapoodi. Päris sellist polnud selles linnas olemaski. Slummist leidsime ühe motopoe, kust ka enam-vähem sobiva kummi saime.

Lõunaks tuli päike välja. Hetkel oleme KFC internetikohvikus, edasi siirdume randa. Näis, kuidas sõnumid läbi lähevad, internet in siin eriliselt aeglane.

Rein ja Viivi Ecuadorist



Kiri nr 6

Kruiisipäev nr 21, neljapäev, 23. veebruar

Jälle meresõidupäev, palav ja kõrvetava päikesega. Oli ju päike endiselt peaaegu seniidis. Meil kulges see päev tavapäraselt: peale hommikueinet päikesevannid, siis trenn jõusaalis, ujumine basseinis jne. Aeg lendab niiviisi kiiresti.

Olime öösel taas ületanud ekvaatori. Laeval oli sel hetkel vaikus, alles järgmise päeva lõunaajal oli Neptuni pidu, millega tähistati ekvaatori ületamist. Show oli keskpärane, muidugi mäkerdati Ameerika kombe kohaselt osa tegelasi mingi kreemiga (toiduaine!) kokku ja visati basseini, millega solgiti basseini vesi ära ja õhtupoolikul enam ujuma ei saanud. Reisijad said kõik ekvaatori ületamise tunnistused, eks näis milleks see edasises elus kasulikuks võib osutuda.

Päike loojub siinkandis õhtul poole seitsme paiku. Meil on kombeks ca poolteist tundi enne loojangut minna laeva ninasse 6. dekile, et sealt mere-elu ja hiljem juba loojuvat päikest jälgida. Hea õnne korral näeb delfiine, teatud piirkonnas ka vaalasid, aeg-ajalt suuri merikilpkonni. Kui elukad end ei näitagi, on vähemasti hea seda lõputut vetevälja vaadates mõtiskleda. Imestama paneb, kui palju erinevaid toone võib meie ees laiuv ookean omandada.

22. kruiisipäev,reede, 24. veebruar, Costa Rica

Jälle on tulemas üks põnev maa – Costa Rica. Meie jaoks tähendab see taaskohtumist. Olime just sellest paigast 12 aastat tagasi jalgratastel läbi vändanud.

Tõusime varakult, et heita pilke rannikule. GPS vahendusel fikseerisime kohad, kus olime aastaid tagasi käinud: Jaco rand, Manuel Antonio Rahvuspark jne.

Varajasel ärkamisel oli ka veel üks lisapõhjus – laeva kogu eestlaskond (3 inimest) õnnitles üksteist Eesti Vabariigi aastapäeva puhul. Hea oli meenutada, et täpselt 12 aastat tagasi avasime šampuse siinsamas lähedal Vaikse ookeani kaldal, laulsime hümni ja kõik oli kangesti pühalik. Sel korral avasime hiljem rannal veidi teisi joogipudeleid ja tundsime end taas pühalikult.

Maabusime Puero Caldera sadamas, sealt alustasime rattasõitu Puntarenase suunas, seega samal teel, mil tosin aastat tagasi matkateski. Äratundmisrõõmu oli palju. Kuigi naabermaad Panama ja Nicaragua on siinsamas lähedal, on Costa Rica neist siiski oluliselt erinev. Rattaga sõites tuli ületada väike kuru, seejärel pikk linna sissesõit, kus kohati oli ka rattatee olemas. Ülejäänud lõigud olid suhteliselt ebamugavad, sest autojuhid möödusid rattureist väga lähedalt hoogu maha võtmata. Olime ettevaatlikud ja kõik läks hästi.

Puntarenases on kilomeetrite pikkuselt ilusat randa. Siit lähevad praamid Nicoya poolsaarele, kus olid meie kunagise matka kauneimad ja samas ka raskemad lõigud (matka video võib leida aadressilt http://eesti.ca/index.php?op=a... ). Praamide graafik kahjuks ei sobinud, seetõttu me täna poolsaarele ei jõudnud. Vaatasime seega Puntarenases ringi, mõnulesime rannas (selle reisi kõige mõnusam vesi, soe, vähe lainetust!). Just selles rannas olime avanud 12 aastat -1 päev tagasi šampuse Vaikse ookeani äärde jõudmise puhul.

Tagasisõit sadamasse oli veidi ebamugavam, autoliiklus oli häirivam kui hommikul tulles. Lisaks rikkusid muljed Costa Ricast kaks vahejuhtumit. Laskumisel mäest sõitis üks auto Viivist hästi lähedalt mööda ja mingid nolgid karjusid rõvedalt. Viivi oli nii ehmunud, et värises hiljem veel tükk aega. Eks selliseid tolvaneid leidub lõunamaa inimeste hulgas ikka rohkem kui mujal. On see temperament või puudujäägid peaehituses, aga vastik on see igal juhul.

Teine vahejuhtum oli sadama lähistel rannas. Valisime kuha, kus oli ka teisi inimesi rannas. Kui ma olin vees, lähenesid eemalt 4 kahtlast meest. Oleks olnud päris ehmatav, kui poleks olnud teisi inimesi läheduses. Kuna teised rannalised asutasid rannast lahkuma, läksime ka meie minema ja Viivil jäigi selles kohas vees käimata. Kahju küll, aga hommikune hea mulje oli märkimisväärselt rikutud.

23. kruiisipäev, laupäev, 25. veebruar, merepäev

Tavaline meresõidupäev rutiinsete tegevustega. Hommikul oli ilm väga tuuline ja lained kõrged. Õhtupoolik hulga rahulikum. Tegeleme oma asjadega, vaatleme merd, valmistume õhtusöögiks restoranis. Laeva tiim korraldab vahepeal jälle mõne totaka mängu, kus kõik osalejad saavad laevafirma nimega märgi. Nagu tsirkuses, kus triki sooritanud loomale maiustusi või kala suhu pistetakse. Peaasi, et rahvas on õnnelik!

Täna on jälle poolenisti karantiinipäev. Kapten seletas raadio kaudu, et reeglitele vastavalt peavad nad nii reageerima, kui vähemalt 5 inimest kaebab seedimise probleemide üle. Ja eks 5 kaebajat leiab ikka. Jälle on toidule ligipääs raskendatud (ise letilt võtta ei lubata), kinni on pandud soojaveebasseinid ja saun (!!), kuid ujumisbassein on endiselt avatud. Ega nad siin õigest saunakultuurist ja tervistavast mõjust tea suurt midagi!

24. kruiisipäev,pühapäev, 26. veebruar, Mehhiko, Puerto Chiapas

Nüüd on laevareisi esimese ringi lõpuni jäänud nädal. Kavas on veel 4 peatust Mehhiko erinevates sadamates. Piltide järgi paistab, et mõni neist kohtadest on tõeliselt kaunis. Lisaks on veel 3 merepäeva ja siis vahepeatus San Diegos, kus algab teine ring laevasõidust. Aeg muudkui lendab!

Puerto Chiapas oli küla mere kaldal. Kogu see piirkond oli tasane, mäed paistsid alles kaugel eemal. Oluline rajatis oli siin sadam, samuti ka kõrval asuv sõjaväebaas. Külas endas kasvatati mangosid, püüti kala ja ettevõtlikumad inimesed küpsetasid tänaval müügiks kanu. Olid sellised ühe lauakesega „kohvikud“.

Päev oli hästi kuum. Aga ega seal suurt muud teha polnudki, kui rattaga sõita. Suurel teel oli laiust piisavalt, külatänavatel ka enamasti asfalt maas, nii sai sõita normaalselt ja õhtuks kogunes 63 km. Kuna küla asus mere kaldal, oli kummaski küla otsas arvukalt rannakohvikuid. Oli ju pühapäev ning hommikupoolikul käisime vaatamas 3 väga erinevat jumalateenistust, õhtupoolikul koguneti aga suurte seltskondadega rannakohvikutesse ja mõnus sumin muusika saatel võis alata. Naljakas on see, et meres ujumas käiakse enamasti riietega – lisaks põlvpükstele ka särgis.

Nii saigi päev läbi. Kuumus väsitas ja läksime päris varakult magama. Ööseks oli ennustatud tugevat tuult ja nii ka oli. Lained paisusid suureks ja mõni mats laevale oli tõesti tugev. Õnneks on leaval päris hea stabiliseerimissüsteem ja kõikumist polnudki eriti palju. Laeva tulede valgel oli põnev seda vetemöllu läbi kajutiakna vaadata, välja minna tuule tõttu ei riskinud, mõned iilid oleks võinud pikali lüüa.

25. kruiisipäev,esmaspäev, 27. veebruar, Mehhiko, Huatulco

Kui eelmine peatus oli suisa Guatemala piiri lähedal, siis nüüd oleme oma 300 km põhja poole liikunud. Kirjade järgi on Huatulco üks võrratult ilus rannik, kus on 8 erinevat merelahte, mõni neist ilusa valge rannaliivaga, mõni sobiv sukeldumiseks, mõni surfamiseks. Eks peagi näeme, kas see jutt tõele vastab. Tänane päev kaldal on pikk. Esialgu pidime lahkuma kell 23, nüüd pikendati aega kuni järgmise hommikuni. Pole paha.

Hommikul saabudes nägime päris mägist rannajoont. Arvasime, et rattasõiduga läheb täna raskeks, aga hiljem selgus, et mägede vahel on ka tasasemaid lõike ja ka linna sai rattasadulast päris hästi vaadata. Tegemist on tõelise kuurordiga. Linn ise ja lahtedes asuvad külakesed on kenasti korras ja hästi ette valmistatud turistidelt raha koorimiseks. Lahtede vahel on muidugi väikesed kõrgendikud (kuruks nimetada oleks veidi liiast), millelt avanevad reeglina väga head vaated.

Pool päeva veetsime rannas. Reklaamitult oli see rand, kus ka head veealuse maailma vaatlemise võimalused. Tegelikkus oli suhteliselt tagasihoidlik selles osas. Aga võrratult ilus oli see laht küll!

Üks kalaparv oli omandanud kerjuste kombe. Enamasti ca 30 cm pikkused kalad tulid lausa vee piirile toitu nuruma ja kui saiatükke vette visati, siis läks vesi justkui keema. Kui keegi vette maha istus, kubises ümbrus kaladest. Viivi arvas, et saab nendega vees istudes sõbraks, kuni üks kala talle hambad säärde lõi. Midagi hullu polnud, aga väärt kogemus ikkagi.

Õgtupoolikul oli laeval Mehhiko pidu. Jama selles, et samal ajal oli väljas parim rannailm ja linnaski tegemist küllaga. Selline üritus oleks võinud olla ju meresõidupäeval. Tegime sellest etteastest pildid ära ja tulime välja randa, ameeriklased jäid peolauda usinasti tühjendama.

Nüüd on sume suveöö laotunud lahe kohale, meie laev särab tuledes, ise istun internetikohvikus, et see jutt kohe teele panna.

Rein ja Viivi laevalt Rotterdam

Märkmed: