Peatagem MRP 2014!
75 aastat tagasi sõlmiti Euroopale ja kogu maailmale hukatuslik Molotov-Ribbentropi pakt, mis tõmbas kriipsu Eesti, Läti ja Leedu iseseisvusele, eraldas Rumeeniast tänase Moldova ning paiskas Euroopa rahvad maailmasõtta, mille tagajärjel kaotas iseseisva otsustusõiguse Baltimaadele lisaks veel pool Euroopat (Balkani rahvad, Poola, Ida-Saksamaa, Tshehhoslovakkia, Ungari, sisuliselt ka Soome).
Tänu Vene impeeriumi ajutisele nõrkuseperioodile läks Eestil iseseisvuse taastamine veretult ja suhteliselt valutult. Mitte kõigil ei olnud niipalju õnne - ohvreid oli isegi Leedus ja Lätis, samuti Gruusias, Azerbaidzhaanis ja isegi Venemaal endal (Moskva 1991). Täna on paraku kõik saavutatu suures ohus, võib-olla isegi suuremas kui 20. augustil 13 aastat tagasi. Siis me tunnetasime seda ohtu ja olime valmis paljakäsi tankide vastu minema. Kas me tunnetame ka täna, millises ohus me oleme ja mitte ainult meie vaid kogu demokraatlik maailmakorraldus. Kas me saame aru, mis on Kremli tegelik doktriin? Revanshistide laienemisplaan on ambitsioonikas - esimeses lähenduses endine Nõukogude Liit, seejärel Vene Impeerium, seejärel Varssavi Pakt, seejärel...
Kohati tundub, et 75 aastaga on kõik unustatud. Demokraatlik allianss, kuhu ka meie kuulume, on arvukate heaoluriikide survel valmis hullumeelse diktaatori rahustamiks alustama järjekordse ohverdamisprotsessiga, õieti on juba alustanud (Transdnistria, Tshetsheenia, Abhaasia, Lõuna Osseetia, Krimm). Nüüd siis tundub olevat lõplikult kätte jõudnud Donbassi järjekord. See on alatu, aga peale selle, see ei peata agressorit, nagu ei peatanud ka Hitleri Saksamaad 75 aastat tagasi.
Käesolevaks hetkeks on Putini Venemaa rikkunud väga mitmeid rahvusvahelisi norme: ta on ühepoolselt tühistanud Ukrainaga sõlmitud lepingud, samuti rahvusvaheliselt võetud kohustused, annekteerinud naaberiigi territooriumi, toetanud, hullem veel, organiseerinud rahvuvahelise terrorivõrgustiku, korraldanud reisilennuki allatulistamise, tunginud regulaarvägedega sisse naaberriigi territooriumle, röövinud naaberriigi kodanikke - paturegister on pikem kui Al-Qaeda'l.
Sellise tegevuse on hukka mõistnud enamus maailma riike ja rahvusvahelisi organisatsioone, Euroopa Liit, Nato, Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsioon (OSCE), Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, G8 ja G20 sealhulgas, ka enamik ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid. ÜRO sanktsioonidest on Venemaad päästnud vaid tema enda vetoõigus seal. Paraku, tervele mõistusele orienteeritud argumentatsioon Kremli revanshistide puhul ei toimi, seda on lõppude lõpuks olnud sunnitud tunnistama ka Lääne-Euroopa "pehmed" valitsused. Viimased majandussanktsioonid toimivad küll juba tõhusamalt, kuid ei või olla kindel, mida võtab Putini kuritegelik klann sõjaeufoorias ette - on ju Kreml avalikult ähvardanud kolmanda maailmasõjaga. Kahjuks on parim aeg Putini peatamiseks mööda lastud - see oli ehk 2008, peale Gruusia sõda. Siis aga jäi Venemaa "tänu" Sarkozy nn. rahuinitsiatiivile (millest Venemaa muide ei järginud) täelikult karistamata. Täna on olukord palju plahvatusohtlikum, samas aga ka selgem. Täna on enamus vabadest inimestest aru saanud, kellega on tegemist. Täna Venemaad toetavad riigid võib loetleda ühe käe sõrmedel - sellele vaatamata ei ole Kreml valmis oma avantürismi läbikukkumist tunnistama, vaid jätkab sõjahüsteeria levitamist eelkõige Venemaal endas, aga ka väljaspool.
Vene mürgitelevisioon levitab siseriikliku hüsteeria üleskütmiseks müüti, nagu kavatseksid USA ja NATO Venemaad rünnata. On selge, et keegi ei taha sõda Venemaaga. Ühiste jõududega on see kindlasti võidetav, aga selle tagajärjed on üsna ettearvamatud. Samas ei ole ükski vaba rahvas nõus ka uuesti hullumeelse(te) diktaatori(te) võimu all elama. Mida siis teha?
Kuigi nii sõjaline kui ka moraalne ülekaal on selgelt demokraatlike riikide poolel - kindla peale mineku varianti ei ole. Isegi Ukraina ohvrialtarile toomine ei peataks Kremlit. Sestap, midagi pole teha, kui me, s.t. kogu vaba maailm, tahame vabaks jääda, tuleb revanshistidele otsustavalt vastu hakata, nüüd ja kohe. Tuleb päästa Ukraina - kui see õnnestub suurema sõjata, on edaspidi lihtsam, kui ei, tuleb lahing vastu võtta - taganeda ei ole enam kuhugi. ukrainalsed on valmis lahingu vastu võtma - vaba maailma kohus on neid igati toetada.
Mida saab teha väikene Eesti? Me oleme teinud päris palju. Me ei ole koonerdanud kaitsekulutustega. Me oleme olnud aktsepteeritav partner NATO-s - mitte kõigile ei ole see meeldinud, ent täna on meil sellest juba reaalne kasu. Me oleme kogunud annetusi ja hankinud nendest esmaabivahendeid Ukraina sõjaväele. Me oleme protesteerinud Mistralite müügitehingu vastu. Meie valitsus ja president on kindlalt seisnud karmide sanktsioonide eest Venemaa suhtes - mitte kõigile Euroopa valitsustele ei ole see meeldinud. Meie ajakirjandus ja sotsiaalvõrgustike kogukonnad on pidevalt tegelenud vene nn. ajakirjanduses avaldatud müütide ellimineerimisega.
Kas me saame veel midagi teha? Arvan, et saame. Tundub, et näilise kodurahu huvides, on hoidutud avalikest meeleavaldustest Venemaa revanshistliku poliitika vastu, millised mujal maailmas, sealhulgas ka Venemaal, on küllaltki muljetvaldavad. Arvan, et peaksime olema aktiivsemad. Kogu maailm peaks aktiivsem olema ning näitama selgelt, et Kremli väited, nagu oleks maailma rahvad nende poolel ja ainult "pahad" valitsused kiusavad paljukannatanud vene rahvust, on müüt. Kogu maailm, sealhulgas Eesti rahvas, peaks end mobiliseerima Putini revanshistliku neofashistliku rezhiimi vastu. Alustagem meie sellega siin 23. augustil kell 12:30 Vene saatkonna ees.
Käed eemale Ukrainast, Putin!
Elagu Ukraina!
Ants Erm,
Eesti Põhiseaduse Assamblee liige
