Täna jutustan teile Anust. Anu on mu sõbranna tütar. Perekonnanime poolest Trubetsky, sündinud Klõsheiko, aga poolakas pole. Nelja lapse, kellest kolm on Trubetskyd, ema. Ta teab, et olen liikumispuudega ja enam suurt väljas ei käi, reisimisest mandrimaale, Tallinna, veel enam vanalinna rääkimata. Anu saadab mulle toredaid (et mitte öelda — vaimustavaid) kirju, nii et küsisin talt luba neid teiega jagada.
Anu elab Lasnamäel, aga töö-poolest on üsna paikne. Tema sai uue töökoha — müüjatariks Tallinna vanalinna südames ühes poes, kus, nagu ta kirjutab, on „lisaks vaiksetele mõnusatele lugemis- ja kirjutamishetkedele kahe kliendi vahel ka suurem palk“. Ja päev läbi räägib ta ostjatega „välismaa keeli“.
„Ühe narkomaanist vargaga olen ka juba puid-maid jaganud,“ kirjutab Anu. „Ja väga palju lärmakaid noori inglise mehi astub pidevalt uksest sisse — need on poissmeeste-pidude seltskonnast. Mõnikord tundub tänavapilt juba Londoni oma olevat (ainult hindud on puudu).
Vahepeal istusin ja lugesin Areeni. Kui ostja sisse astus, lõin lehe kinni ja viisin ruumi tagaosas asuva suure punutud korvi peale. Kui klient lahkus, tõin lehe tagasi ja lugesin edasi, kuni järgmise kunde sisenemiseni. Ja mingil hetkel adusin, et ma ei kandnudki edasi-tagasi seda ajalehte, vaid — sa vaata vaid seda Areeni kaant! — armas Mati Unt rändas hellalt mu kätel!
Nii-nii, mõtlesin mina, ka pärast surma oled sa noortest naistest kätel kantud.“
Anu kirjutas veel, et kooliajal jäid tal „Sõda ja rahu“ ning „Tõde ja õigus“ lugemata — lihtsalt sai kuidagi ilma läbi.
„Nüüd kavatsen need siin talvel vaiksetel hetkedel läbi lugeda. Usun, et praeguses vanuses hindan neid ehk rohkemgi.
Aga augusti lõpul käib poeakna taga vilgas elu ning poes endaski on tegemist küllaga.
Just praegu möödus akna tagant krishnaiitide seltskond trummide ja kaasaskantava võimendusega. Ja kusagil jõuravad ikka veel inglise poisid.
Vanalinnas on elu väga huvitav. Kogu aeg toimub midagi.
Näiteks jälgin neid narkomaanidest vargapoisse, kes siin turistide vahel ringi sebivad ja end koos nendega kohvikus kõrvuti istuma sätivad, et siis mingil hetkel saagiga kaduda. Üldiselt ju räägitakse, et näe, vene noored: ei oska eesti keelt, tööd ei saa, ja hakkavadki vaesekesed narkomaanideks ning turiste paljaks varastama. Tegelikkuses on nad küll vene noored, ainult mõne mulle ootamatu erandiga — nad tönkavad nii soome kui inglise keelt ning — üllatus! — eesti keelt oskavad ka!
Just praegu astus üks sisse, kirju lilleline särk seljas, kilekott ja turismi-info voldik käes, matkakottki seljas, et võimalikult „turistim“ välja näha. Ainult nägu oli tal vinniline, suu pool-avatud ja pilk ekslev.
„Kas saan teid millegagi aidata?“ sööstsin talle uksele vastu.
„Oi, vabandust! Eksisin uksega, see on vale kauplus!“ ütles ta vaid kerge aktsendiga. Sõnavara missugune — isegi vabandust palus!
Ja eelmisel nädalal, kui vargal käest kinni haarasin ja teise käega talt varastatud kaubaga kotti rebisin, siis see õnnetu loom anus taas eesti keeles: „Palun, mina ei ole varas!“ Ja kui sama poiss hiljem juba politsei poolt kinni nabiti, kaebles ta haledalt oma päris hea sõnavaraga: „Palun! Palun! Mina ei ole varas. Mina ainult jooksin! Vaata, mul ei ole midagi! Mina ainult kartsin!“ Käekoti oli ta just-just maha visanud.“
Ma ei saanudki esimesest kirjast aru, mida Anu seal vanalinna-poes müüb. Teises kirjas, kus ta enam nii palju aknast välja ei vaata, sest tegevus hakkab toimuma poe sees, aimub küll midagi, kuid mitte midagi sellist, mis taskuvargale võiks taskusse mahtuda. Vahest sellepärast ütleski ülepakutult turistiks moondunud vargapoiss palun vabandust, vale kauplus?
Laupäeval oli aga Anul nii tihe tööpäev, et polnud aega aknastki välja vaadata, Mati kätelkandmisest rääkimata.
„Meil käis siin inglise noorpaar. Mees oli hindu, kes kasutas kõnes kõrgklassi inglise keelt, tema noorik aga mainis mitu korda Austraalia voodipesu suurusi. Küll oli ilus paar! Ja tekkis mingi ootamatu keelekontakt koos „kontinentaalse konfliktiga“ — tumedanahaline mees küsib silmavalgete välkudes, kui palju maksab voodipesu inglise naeltes ja tema lumivalge nahaga naisekene küsib austraalia aktsendiga, kas see tekikott sobib ikka austraalia queen-size'ile. Igatahes olid nad äraütlemata ilusad.“
Nii lugesin ma ridade vahelt välja, et Anu müüb ilmselt mingis vanalinna eliit-poes voodipesu jms.
„Ja siis käis noorpaar Itaaliast - mees italiano, kena kiilaks aetud peaga, naine helepäine ja tedretähniline eestlanna. Ja siis käis asi nii, et naine rääkis minuga eesti keeles, mees minuga inglise keeles, mees oma naisega itaalia keeles ja naine vastas talle inglise keeles: „Giovanni, I want this colour!“ — „Per io sette clori.“
Ja kui ma olen päeva lõpuks tegelnud mitmete noorpaaridega, arutanud nendega nende magamistoa seinte ja kardinate värvi, seda, kustpoolt langeb voodile päevavalgus ning mis värvi on öölambi kuppel, ja kui suur on voodi, ja kui ma olen neile sobivad voodipesukomplektid maha müünud, siis õhtul kodus on mul tunne, nagu oleksin ma koos nendega nende magamistoas teki all ka ära käinud.“
Ja nii jõuabki augusti viimane päev. Vanalinn on palju vaiksem. Välikohvikud hõredalt asustatud või peaaegu tühjad.
„Koolilapsed kõnnivad emade-isade käekõrval, kooliostud kottidega käes. Turiste on palju vähem, aga taskuvargaid paistab ikka samapalju olevat kui ennegi. Nii tuleb nüüd ühe turisti kohta statistiliselt rohkem vargaid. Harvad turistid kõnnivad paha aimamatult mööda munakive edasi. Tegelikult ehtsaid munakivisillutisega tänavaid enam polegi. On sellised standardsed euromunakiviteed. Pigem graniitkuubiktänavad.
Nüüd on väljas täitsa hämar, kuigi kell on alles kolmveerand kolm.
Praegu lõi isegi välku, mis vaateakendelt kenasti laiali purskudes vastu peegeldus.
Juba kaks tundi pole keegi poeuksest sisse astunud. Aeg „Sõda ja rahu“ tööle kaasa võtta. Küll on tore! Eelmise töökohaga ei anna võrreldagi. Ostjad on kõik sõbralikud ja lahked, nii et koju lähen rõõmsalt naeratades. Ma pole õhtuti enam nii õudselt väsinud, jaksan lastega tegelda ja mõningaid koduseid töidki teha."
•••
Niisuguse reportaazhi Tallinna vanalinnast augusti viimasel nädalal saatis mulle mu sõbranna tütar ja minu sõbranna Anu, kes on köidetud oma poe külge niisama rõõmsalt kui mina Hiiu saare ja Kärdla linna külge: liikumisruum on küll väike, aga väljavaade suur!
Kui teiegi sellest kirjatükist põneva silmapildi ette saite, on tore.
Ootan põnevusega Anu järgmist kirja, sest eelmine lõppes lausega: „Alustan uut kirja. Saadan sulle pildikesi siitpoolt merd, siis saad ka justkui nagu natukene ringi kõndida.“