Tunneme tööd. Täidame meelsasti kohustusi. Aitame teisi. Aga miks eksisteerib sõna „streik” leksikonis? Vastuse leiaks mujalt, kui viitsiks ainult otsida.
Sõnaga töö ning sellega seotud kohustustega on ainult viimase nelja põlvkonna jooksul lisandunud igapäevasena „streik”. Ajalooliselt streigiti esmalt töötingimuste parandamise lootuses.
Viimastel kümnenditel on aga streik paraku kujunenud parema palga saavutamise eesmärgiks. Miks? Dickensi aegsed vabrikud on ammu kadunud. Ning heaoluriigis piiravad seadused töötunde ning sätestatud on sissetuleku alammäär, mis kuigi kaugeltki mitte kuninglik lubab vähemalt Ontario väikelinnas ära elada.
Põhja-Ameerika töölisliikumise algaastatel võideldi iga kui viimase töölise õiguse eest. Näiteks Wobblyd (IWW) olid kommunismiideaale uskudes siira eskapismi kütkes, lootes kapitalistlikus riigis luua määrava mõjuga liikumise. Ajalugu jutustab toonastest tööandjate jõhkrustest, nendega seotud tulemustest. Kuid sellist sinisilmset idealismi ei tohiks alahinnata. Kuna teame, näiteks, et kui poleks olnud idealismikütkeis olevaid enamuses, poleks olnud Eesti Vabariiki. Ajalugu aga ei luba sellist analüüsi tänapäeval, kus tahame eileilmajäädust homseks kahekordselt - ja kohe - kätte saada.
Mitmeti on USA omaaegne maailmajuhtiv jõukus seletatav sellega, et viimaks pääsesid ametiühingute kaudu vabrikutöölised piruka juurde. Ent nüüd on juba poliitiline vastuseis nende saavutuste vastu – vaadake näiteks Wisconsini osariiki, kus üritatakse ametiühinguid kapitooliumist rentslini lõhkuda. Paljud, kes pole ametiühinguliikmed arvavad samuti, et liig on liig, ning poliitikutel on poolehoid.
Samas, ei soovi vist keegi mõistusega hing sellist olukorda, mis on praeguse finantsjärsaku (palun filolooge, kas leiaksite eestipärasema sõna jubagi kohmaka financial cliff’i tõlkeks?) äärelseismise taga – odava tööjõu otsimine teistest riikidest, eriti Hiinast, vältimaks tasemel palkade maksmist koha peal. Über- ehk ülirikkad saavad praegu rikkamaks, ning poliitikud nagu Mitt Romney, kes ise rikastena on samuti enesele majanduslikku kasu saanud selliste sammudega, ei soovigi status quo vastu hakata.
Pakuks aga lugejale ja otsustajale valiku kahest näitest. Sellest, et streikimine tänapäeval pole muud kui vaid töölise jubagi hästi kaitstud olekule vaatamata pelgalt rahaga seotud - või, kui mitte nii, siis tähelepanu mujale suunamise eesmärgil.
Riigitööliste streigid
Ametiühingud on palju saavutanud. Kuid samas palju unustanud. Õpetajad, kes ajal kui allakirjutanu Torontos algkoolis käis said tõepoolest oma kohustustele vastavalt madalat palka, on viimastel aastakümnetel nõudnud peamiselt majanduskaalutlustel enamat.
Pühad on möödanik, Juku ja Mall on tänasest tagasi algkoolis. Ontarios aga hõljub nende ja nende vanemate kohal ärevuse ja teadmatusepilv: kas õpetajad järjekordselt streigivad? Järjekordselt, kuna Bob Rae valitsusest saadik - juba põlvkond tagasi - on siin provintsis valitsenud õpetajate rahulolematus riigilepingute uuendamiste ning täitmisega. Koolilapsedki saavad aru, et nemad on vaid etturid, kokkuleppele mittejõudmine ei sünni mingi inimõiguste või põhitööturureeglite rikkumiste tõttu. Juku teab, et asi on pelgalt rahas.
Ontarios kõige kõrgem algkooliõpetaja palk (arvestades kogemuste ja palgalehe ajalooga) võrdub umbes $91 tunnipalgaga (seda on ajakirjanduses rehkendatud aastapalgast, mis kõigub +/- $90,000 kandis, sõltuvalt koolinõukogust. Administraatorid teenivad isegi rohkem, Andmed pärinevad Toronto Staris hiljuti ilmunud materjalidest. TN). Tasutakse vaid aja eest, mida õps klassiruumis veedab.
Niisiis on pentsik, kui mitte huvitav, et õpetajad keelduks klassivälistest tegevustest nagu muusika- või lavakunstiklubi juhendamisest, sporditreeneriks olekust – kuna see olevat vabatahtlik panus. (See tähendab juriidiliselt: pole sätestatud lepinguliselt. Kuigi teame, et klassiruumiväline on oluline osa riigi poolt majandatud haridusest, noore inimese kujunemisest). Malle koolipäev on aga kõigest maksimaalselt kuus ja kolmveerand tundi pikk, aeg, millest tuleb rehkendada maha nii vaheajad kui lõunatund.
Võrdleme muu maailmaga. Lihtsurelik on päevas ümmarguselt kaheksa tundi tööl. Tavaliselt rohkem. Seda siis kui tunnipalgal, veel rohkem tunde kulub kohustuste täitmiseks kui ollakse kuu või aasta määrpalgal. Lisame nüüd õpetajate pikad stressivabad hingetõmbeajad – kes meist sai kaks nädalat jõulupühi pidada? - suved, jne ja nii ongi kõrge tunnipalgani jõutud. Lisaks – kui kooliõpetaja palk on nii madal, siis miks on raske õpetajana töökohta leida, miks on tung hariduspõllule nii suur? Vaba aeg, pikad puhkused, hüvised, tasemel palk, vara pensionile – sellest saavad vaid vähesed unistada.
Seda, et lepinguliselt paljudes ametiühingutes on olemas hüvitis tervel inimesel selleks et haiguspäevi koguda käib samuti mõistuse vastu. Need päevad on hüvisena olemas etteaimamatu terviserikke esilekerkimise korvamiseks. Muidugi ei peaks keegi haiguse tõttu majanduslikult kannatama. Imelik siis kuidagi: nõutakse hea tervise tõttu lisaraha saamist.
Koolilapsele, eriti algaastatel, on asendamatu, et õpetaja oleks sama, oma inimene. Mitte asendusõpetaja, kes haigutades tunde viib läbi kollegi haiguse tõttu. ( Lapsevanemate nurisemiste hulka kuulub järgmine fakt. Paljud asendusõpetajad pole mitte noored, töökohta ootavad lootustandvad entusiasmi süstiga veel ikka nakatatud noored pedagoogid, vaid hoopis varakult pensionile läinud endised õpetajad, kes niiviisi saavad teistkordselt lüpsile. Ja pension jookseb kui asendusõpetaja saab palka…. Mujal maailmas on see double-dipping. Seega seadusvastane.)
Tuleks märkida, et õpetajad on olnud streigi- või selle ähvarduseraksus nii NDP, konservatiivide kui ka Liberalide valitsustega. (Tänased üliõpilased mäletavad algkoolist pigem pidevaid tööpeatusi, takistusi kooliustest sisseminekul, lapsikuid õpside proteste, väljasõitude tühistamisi, asjadest ilmajäämist jpm palju paremini kui toonaseid tasemel ning häid õpetajaid. Päris vigane pilt, eks ole?) Seega poliitiline häälestus ei mängi rolli. Paistab, et ainult sissetulek, mitte töö on tähtis.
Pärismaalaste protestid
Ja siis teisest tähelepanu haaranud streigist. Näljastreik oleks ehk kõige viimasem samm mida suures hädas inimene ette saaks võtta, piltliku enesetapu ähvardusega lootes saada kas tähelepanu või lahendust probleemile, millel on elu või surma tähtsus. Võib küll vaielda, et tänu eurooplaste vallutustele, sisserännule, on Kanada aborigeenide. elustandardid langenud. Kahtlemata on nende elu oluliselt teine kui siis, kui jahist, kalalkäigust, sõltus elatis. Aga kas surmaohus?
Kanadas elab viimase rahvaloenduse arvude järgi umbes 1.2 miljon põlisrahvaesindajat, kelledele on riigikassast toetuseks suunatud 7 miljard dollarit. Kõrgharidus on neile tasuta, mitte eriti odav hüvis tänapäeva ülikooli õppemaksudega arvestades. Vaid pool neist elab reservaatidel. Linnades elavad saavad lisatoetust. Nende valitud pealiku saavad kõrget palka. Näljastreigil oleva Attawapiskat reservaadi pealiku Theresa Spence ja ta „partneri” aastane sissetulek on $270,000, tulumaksuvaba. Peaks sellega toime tulema, isegi suurlinnast kaugel.
Ent Spence keeldub söömast kuna tema arust pole talle alluvatele küllalt toetust antud. Ottawa on aga Attawapiskati reservaati toetanud $90 miljoniga viimase viie aasta jooksul. Täna ilmus Toronto Staris artikkel, mille järgi erapooletu revisjon, mille viis läbi kõrgmainega Delotte and Touche firma, kritiseerib teravalt Spence’i ja seda kuidas Spence kuritarvitas nende rahade rakendamist. Raporti pole avalikustatud, kuna Spence pressis näljastreigiga välja kokkusaamise peaminister Stephen Harperiga. Ottawa ei soovivat teravdada pingeid enne kohtumist. Ergo, raport on kalevi all. Küünik-kodanik aga aimab-teab, et Spence näljastreigiga suunab tähelepanu mujale. Ei tohi ju ometi tema isiklikus rahakotis sorada. Ega ka revisjonile tähelepanu suunata.
Mujal Kanadas protesteerivad pärismaalased kohmakalt sõnastatud egiidi all, minu tõlkes - laisalt mitte. Lööklause on kummaliselt sõnastatud järgnevalt: Idle no more. Maakeeli ütleksin: enam me ei logele – või viisakamalt, pole jõude. Uhked indiaanlased, neile lisaks televisiooni otsivad õnnetud elukutselised aktivistid on takistanud ühistranspordi liiklemist, sulgenud raudteid ja maanteid, valjult nõudes, et Ottawa korvaks neile tehtud ülekohust. Ja veelkord - kaotab vaid ühisteel sõitja, maksumaksja....
Mujal aga saaksid aborigeenid tööd leida – umbes nii nagu kommunismi eest sõjapõgenikud pidid seda tegema. Või on see võrdlus alatu, poliitiliselt ebakorrektne? Andke teada, palun, neile, kes Siberist naasesid enam-vähem eluga sünnimaale. Neid küüditati, nii nagu Kanada aborigeene toimetati mujale. Siberis oli karmim elu kui riigirahadega vateeritud telkides. Ent eestlased elasid võõrvõimule ikkagi vastutahtmist alludes eetilist ja töökat elu, vintsutustele vaatamata.
Esmahuvi: mina, siis meie.
Mõlemad näited kinnitaks, et raha ja ahnus on vähendanud streigiõiguse tähtsuse olemasolu. Viltu on teadagi meie maailmas palju, kahjuks on globaalne ebavõrdsus ainult ilmekate näidete hulgas esiletükkivaim; sellega saaks ka ehk Chief Spence’i streiki kuidagi seletada.
Kahjuks hetkeseis Põja-Ameerikas kinnitab, et minu koorik, isegi kui sinu pätsilt varastet, on tähtsam kui kellegi teise Ja see asetab maksumaksja tasakaalu piirile.
Võtaks keegi õppust. Jonnimine ja siis streikimine – isegi Juku ja Mall teavad noorelt, et see viib ainult nurgas seismiseni. Kui õpetajad ja valitud rahvajuhid vaid seda õppetundi meeleks peaks, siis poleks maksumaksjal muret. Tema teadagi ise streikida ei saa. Ega tohigi, kartsa kartel. Õpetajate palka tuleb kusagilt maksta, põlisrahvale tasemel elu peab tagama, ja seda tehakse ainult ühisest rahast, riigitaskust.
Ja streigipalaganid jäävadki meie maksta. Võrdse tuleviku huvides, isegi kui Juku ja Mall teavad, et see jääb unelmaks.
Pilguke Ontariosse: La grève, encore un fois (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Olen ka nõus tassi kohvi ostma ja selgitama, et ka eestlased mitte enam ei oska, vaid ka ei soovi mülkast välja ronida, vaid lausa igatsevad sinna tagasi... Ajalugu ei mäleta enam keegi, kõiki huvitab ainult ninaesine ja raha on jumal, samas tööd ei soovi keegi teha ja kõik aina streigivad...
Lugupeetud Aivar:
Tänan kommentaari eest, kuid Kanadat mitte teades (eeldan kommist) pole Teil aimugi, kuidas põlisrahvas kuritarvitab neile antud võimalusi.
Oleks Te paigal Torontos, eriti Tartu College'i lähistel, saaksite näha kuidas kohalik aborigeeniparv kerjab, kuna nad on tõesõna idle - ma tõlgin seda jõude. Oleks suunda, ehk nad leiaks suuna. Kuid puudub suund, ja selles pole nad (vist?) süüdi.
Ei alaväärista aborigeene. Pigem tunnen muret, et indiaanlased ei oska - nagu eestlased on osanud - ise mülkast pääseda. Ei gea, kuidas selline tähelepanek on haslvustav või alahindav.
Aivar - ostaks sulle tassi kohvi Tartu College'i ees kui siia kanti juhtud, ja seletaks enamat. Saaksid oma silmaga näha mis Kanadas toimub, ja et elukutselisi kaagutajaid nagu Spence on siin palju. Millest on kahju, et mujal seda keegi ei taba.
Tänan kommentaari eest, kuid Kanadat mitte teades (eeldan kommist) pole Teil aimugi, kuidas põlisrahvas kuritarvitab neile antud võimalusi.
Oleks Te paigal Torontos, eriti Tartu College'i lähistel, saaksite näha kuidas kohalik aborigeeniparv kerjab, kuna nad on tõesõna idle - ma tõlgin seda jõude. Oleks suunda, ehk nad leiaks suuna. Kuid puudub suund, ja selles pole nad (vist?) süüdi.
Ei alaväärista aborigeene. Pigem tunnen muret, et indiaanlased ei oska - nagu eestlased on osanud - ise mülkast pääseda. Ei gea, kuidas selline tähelepanek on haslvustav või alahindav.
Aivar - ostaks sulle tassi kohvi Tartu College'i ees kui siia kanti juhtud, ja seletaks enamat. Saaksid oma silmaga näha mis Kanadas toimub, ja et elukutselisi kaagutajaid nagu Spence on siin palju. Millest on kahju, et mujal seda keegi ei taba.
Piinlik ja kurb on tajuda autori üleolevat suhtumist maa põliselanike suhtes.
Toetan Kanada pärisperemeeste taotlusi nende õigustele ja liikumist "Aitab viivitustest" (Idle No More).
Toetan Kanada pärisperemeeste taotlusi nende õigustele ja liikumist "Aitab viivitustest" (Idle No More).
Arvamus
TRENDING
