Euroopale oli 2003. aasta tormine ning tulvil lahkarvamusi Ameerika Ühendriikidega Iraagi sõja üle, omaenda valitsuste erimeelsusi selle sõja pärast, aga ka lõhesid sellistes küsimuses nagu integratsioon ja EL-i ambitsioonid olla ühel päeval USA rivaal nii majandusliku kui ka poliitilise võimu valdkonnas.
Vaid aasta tagasi olid Euroopa purjed täis tuult. Euro käibelevõtt suuremas osas EL-is kulges sujuvalt ning üksmeel kümne uue, enamikus endise kommunismiriigi vastuvõtu suhtes leiti konarusteta. Kuid sellele järgnes aasta 2003.
Invasioon rikkus kõik
Ühtse õnneliku Euroopa pere pildi rikkusid USA Iraagi-invasiooni plaanid. Teisel pool Atlandi ookeani oleva liitlasega ühines Suurbritannia, kes lähetas oma väed võitlema, kuid Prantsusmaa ja Saksamaa asusid juhtima rahvusvahelist sõjavastast opositsiooni.
Saanud Itaalia, Hispaania ning viie EL-i tulevase liikme toetuse, avaldas Briti peaminister Tony Blair avaliku kirja, õigustades USA nõudeid alustada Bagdadi massihävitusrelvade likvideerimiseks kiiret sõjategevust. Sellele järgnes teine, 2004. aastal EL-i või NATO-ga ühinevate Ida-Euroopa riikide kiri, mis veelgi süvendas sõja poolt ja vastu olevate riikide vastuolu Euroopas.
See lõhe murendas Euroopa Liidu ühtse välispoliitika kujundamise ambitsioone ja kannustas Prantsusmaad kordama nõuet, et Euroopa peab ühinema Ameerika globaalse domineerimise vastu. Kuid Suurbritannia, Hispaania, Itaalia, Poola ja teised Ida-Euroopa riigid andsid märku, et nemad eelistavad traditsioonilist allianssi USA-ga, kuigi paljud nende elanikud olid Iraagi sõja vastu.
Ajal, kui eurooplased süüdistasid USA-d ühepoolses tegutsemises, seadsid ameeriklased küsimuse alla eurooplaste tahte võidelda 21. sajandi uute julgeolekualaste väljakutsetega.
EL-i õigusküsimuste ja siseasjade volinik Antonio Vitorino nendibki, et eurooplaste ja ameeriklaste vahel valitseb 11. septembri järgse maailma ohtude lahendamises peamine vastuolu. “Ameeriklased leiavad, et eurooplased alahindavad terrorismi ja uusi ohte. Ning kuna meie teadsime varasemast, mida terrorism tähendab, siis meie jaoks on see tavaline asi. Teisest küljest tuleb aga tunnistada, et eurooplaste hinnangul on USA terrorismiohule ülereageerinud ning asetanud sellega ohtu mõned kodaniku- ja kollektiivsete vabadustega seotud põhi-väärtused.”
Berliinis Aspeni instituuti juhtiv transatlantiliste suhete ekspert, ameeriklane Jeffrey Gedmin argumenteerib, et kuigi Euroopa ja USA majandus- ning kaubandussuhted jätkavad laienemist, on külma sõja aastatel jõudu kogunud USA ja Euroopa strateegiline partnerlus muutunud, kusjuures maailma ainsa superriigina on USA seisukoht märksa enam globaliseerunud.
“Meie fookuse strateegiline keskus on muutunud. Me mõtleme Koreade ühendamise, Hiina väljakutse ja Pakistani ning India regiooni stabiilsuse peale. Strateegiliselt on Euroopa osakaal praegu väiksem. See ei tähenda, et Euroopa oma tähtsuse kaotanud on, ta püsib endiselt väga tähtsa partnerina. Kuid võrreldes varasemaga on Euroopa tähtsus vähenenud.”
Aasta lõpuks vähendasid Saddam Husseini tabamine ja lootus, et Iraagi julgeolekuolukord paraneb, üle Atlandi ulatunud kibetsemist. Prantsusmaa ja Saksamaa nõustusid tegema koostööd USA-ga Iraagi tohutu välisvõla vähendamiseks, kuigi nad punnivad endiselt vastu sõjast lõhestatud riigi abistamisele, kuni selles pole võimule seatud ÜRO tunnustatud seaduslikku valitsust.