Pilk minevikku # 35 Karu tahtis eesti leiba
Enam kui 40 aastat tagasi sai skm Vello Sootsi ja Lembitu ammuküttide, skaudiveljedega läbi viidud unustamatu kanuumatk Algonquini pargis. Arvan, et sündmus mida järgmiseks kirjeldan, leidis aset 1975. aastal. Võin eksida. Tavaliselt on ju tütarlapsed päevikupidajad. Mina kunagi ei näinud selleks põhjust, nüüd on natuke kahju, et ei saa aasta suhtes kindel olla. Kuid minevikule mõtlemine on selline tore tegevus, et vahel oled täpselt kohal, silmade ees nii terav, selge pilt, et milleks paberile talletada?
Veel ei olnud Algonquin ülipopulaarne koht. Tänapäeval tuleb juba linnas aegsalt ette kinni panna telkimisplats. Ning kui on mitu skaudisalka, siis on ka suuremat sellist vaja otsida. Kanuuretked nõuavad ka portaaže, järvede vahel läbi metsa või soist maad vältides, seljakott seljas, kanuu turjal, nii pikemalt jalgu sirutades. Tavaliselt oli see teretulnud – päev otsa põlvili kanuus olla väsitab küll, portaažil sai teisi muskleid mängu panna.
Too päev jäi suurte loomade nägemise tõttu rohkem meelde kui teised sarnased matkad. Nägime ühe soo servas uhket põtra ujumas – vaid pea ja suured, laiad sarved vee pinnal. Võtsime mõlad veest välja, triivisime, vaatasime, kuidas metsahiiglane kaldale ronis. Uskumatu, et põdra kedervarretaolised pikad koivad saavad sellist hiigelkeha kanda, veel vähem vajadusel jooksu panna.
Päeval oli ka vihmasabinaid vaheldumisi sooja päiksepaistega, mis aga sugugi puldaneid ja väliriideid täielikult ei kuivatanud, lisades portaažide mõnudele. Päike oli juba loojumas, kui jõudsime sihtpunkti, Vello kogemuste järgi suuremale laagriplatsile ilusa järve kaldal, mille keskel ilutses paraja suurusega saar. Väsinud skaudid tundsid kõik oma kohustusi – kes telke püstitamas, kes metsa alt kuivanud oksi otsides lõkke ehitamiseks, kes kokana toitu valmistamas.
Igal skaudil oli oma varustusele lisaks seljakotis toidumoona, jagatud nii võrdselt kui võimalilk. Noorematele, väiksematele vähem, suurematele, tugevamatele, salgajuhtidele rohkem. Ja siis telgid, vahel tuli kaks korda portaaži läbida. Õpetas ühiste huvide eest seisma, isegi kui kahe järve vahel mäkke ronides seljakotirihmad võisid soonida valusalt õlgadesse, turi tuksles jubagi kanuu raskuse tõttu. Ent keegi eriti ei kurtnud. Vello innustas igat sammu.
Õhtusöök oli valmis, istusime tule ümber, ajasime juttu, kui järsku oli kuulda madinat kõige kaugema telgi juures. Julgemad läksid vaatama. Ja äkki väljus telgist keskmise suurusega mesikäpp! Mitte selle aasta karupoeg aga nagu skaudid ise, teismeline, mitte veel suur ja täiskasvanud päts. Vello kohe käskis pottide ja pannidega müra teha, neid kokku lüüa, röövli eemale peletamiseks. Ott pani plagama, aga oma noosi oli ta saanud – suus rippus Rooneeme leivapäts! Muidugi oli telgis seljakotis veel toitu, polnud veel, nagu kombeks, õhtuks kõik toidud puu otsa köiega tõmmatud.
Paljud inimesed ei saa aru selle tähtsusest ega oma prügi põletamisest või kaasa võtmisest. Karud ja teised loomad saavad aru, et laagriplatsidel on söödavat, käivad nagu restoranis, lõhnade tõttu seal.
Sinna platsile enam ei julgenud jääda. Lammutati laager, pimedas, suund saarele. Kuid seal ootas uus üllatus. Seal telgitasid teismelised tüdrukud, vist kui mälu ei peta. kirikulaagrist, samuti kanuumatka pidamas. Poistel poleks midagi olnud selle vastu, et saarele jääda, kuid nende juhid, daamid, piiblilugejad ei usaldanud isegi vooruslikke eesti skaute. (Vist õigustatult, kui mõtlen tempudele, milledega vanemskaudid oskasid toime tulla.)
Taas pimedale järvele, vastaskaldale. Kus ei olnud laagriplatsi. Pidime siis puhastama võsast piisava ala, et saaks lõppväsinult viimaste pingutustega telke püstitada. Südaööseks vist oli see saavutatud. Arvan, et vähesed magasid hästi, roidumusele vaatamata. Karu oli ju liikvel, egas ühest leivapätsist pätsule piisa. Eriti, kui see oli hea eesti rukkileib.
Elasime üle, nooremaid hundupoisse sai Kotkajärvele naastes hirmutatud kirjeldustega, kuidas karu möirgas, tõusis tagajalgadele ja nõudis veel roosamannat leivale otsa. Mõni jäi ehk uskuma ka.
Täiskasvanuna olin ühel suvel Yukonis tööl, puusepana hõbedaotsingu laagris. Sellest sai Meie Elus 1987. a. kirjutatud pikemalt. Samuti telgis. Ja seal liikusid grizzlid, märksa suuremad loomad ja hädaohtlikumad kui Algonquini mustad karud. Minu nari oli viimases telgis, rada sealt viis meie prügilasse, kuhu karud ikka tulid, mis sest, et rämpsu põletati päeviti. Kuid und ei kaotanud. Kui juba skaudina karu maha ei murdnud, siis mis enam karta. Tegin aga kindlaks, et leiba telgis ei olnud.
TÕNU NAELAPEA
Pilk minevikku # 35 Karu tahtis eesti leiba Eesti Elu
Ajalugu
TRENDING
