Siinjuures avaldatud 60 aasta taguse ajaleheväljalõike (ilmunud Toronto Daily Star’is, 9. augustil 1948) tõi Eesti Elu toimetusse Torontos elav William Mandra, kes selle paar nädalat tagasi kodus oma asjade hulgast avastas. Küllap toovad need pildid paljudele meie lugejatele vanu mälestusi põgenemisaegadest ja uue elu algusest Kanadas, ja ehk leidub ka neid, kes end seal ära tunnevad või kedagi mäletavad? Hr. Mandra, kes ise selle grupi hulgas ei olnud ega neid inimesi ei tunne, jutustas, kuidas nende kahe pildi ilmumine tegi eestlased Torontos tuntuks.
William Mandra saabus Kanadasse 1947.a. 20-aastase noormehena koos umbes 15 eestlasega, kes kõik vanuses 20—40 aastat, taskus 10 kuu leping töötamiseks metsas, Hammermill Paper Company’le. Asus see Ontario provintsis Manitoba piiri ääres, lähim linn nüüdne Thunder Bay. Mehed lõikasid seal paberipuud.
Lepingu lõppedes siirdus enamik grupist Torontosse tööd otsima — 27. juulil 1948.
William Mandra meenutab, kuidas nägi välja Toronto 60 aastat tagasi — elanike arv linnas oli tollal 700—800.000 ringis, all-linnas oli vaid kaks kõrghoonet — Royal York hotell ja Bank of Commerce. Põllumaad laiusid nii praegusest 401-st põhja pool kui Victoria Park’ist idas. Lääne pool lõppes linn Jane St.-ga. Palace Pier’i juurest algasid suured õunapuuaiad, mis läksid pea Hamiltonini. Yonge St.-i mööda sõitis tramm, kus olid puupingid ja mida köeti kivisöega. Üsna pea hakati rajama ka subway’d, mille esimene, Yonge’i liin avati 1954.a. 1950-ndatel aastatel hakati ka ehitama kõrgemaid maju, varem oli Toronto linnapilt üsna madal…
Siis ühel päeval varsti pärast Torontosse saabumist istus William Mandra koos paari teise eestlasega kohvikus, lugedes Toronto Daily Star’is töökuulutusi. Neile hakkasid kohe silma lehes olevad kaks suurt pilti ja pildiallkirjad eestlaste grupi saabumisest St. John’si Newfoundlandi. Noormeestest läks mööda üks abielupaar, küsides: mis keelt te räägite? Kuulnud, et eesti keelt, teadsid nad kohe: eestlased ju tulid selle laevaga, millest on juttu tänases lehes! Ja kuna suur osa Toronto linnaelanikke luges ajalehte ja vaatas neid fotosid, said eestlased kohe tuntuks — fotode ilmumine pani nende nime linnakaardile. Nimetatud abielupaar maksis tookord noormeeste söögiarve ja kui nad läksid kuskile tööd otsima, teati kohe, mis rahvuse esindajatega tegemist. Ühes kohas said nad koguni 4 kuud ilma üürita elada. Eestlased, keda kutsuti viikinglasteks, said populaarseks ja igal pool võeti neid hästi vastu. Tollal oli eestlasi Torontos vähe, hilisematel aastatel hakkas neid saabuma massiliselt. Ja eestlased õigustasid oma populaarsust igati, olles tublid, töökad ja kohusetundlikud igas ametis, kuhu nad tööle sattusid.
