Ole tervitit, kunagine naabri-isand!
Sinu „lahtine“ kiri mulle tõukas valla mälestuste värava nooruse kirevale karjamaale, kus me kõik veel kepslesime nagu kevadised tallekesed. Polnud tarvis karke, prille ega valehambaid. Nalja sai igast asjast ja mittemillestki. Videvikutundidest ühes või teises talus mäletan küll rohkem seda, kui Sa oma lõõtsmooniku lahti lõid ja meie kõik kas traavisime, sörkisime, galopeerisime või hõljusime just nii, nagu Su osavad sõrmed selleks käsu andsid.
Meie suhteliselt rahulikku maaellu tõi sügisene jahiaeg alati parasjagu põnevust. Naabruses ja oma peres juhtunud jahilugudest jätkus juttu poolde talve. Sageli tekkis ühele jutule mitu varianti. Üheks selliseks ongi minu luhtaläinud põdrajaht, millest Sa kirjutasid. Nüüd on sellest möödunud 32 aastat ja seda lugedes soovitasid nii mõnedki tuttavad ja tolleaegsed naabrid see uuesti kirja panna. Mulle on see väga lihtne, sest noil päevil kirjutasin vesteid Meie Elule ja nendest on säilinud suurem osa.
Igatahes sai selle loo arvel kõvasti nöökida mu kadunud teinepool — et jätab omapead koju noore naise koos pisikese tütrekesega ja läheb kuskile pärapõrgusse põdrajahile ning kui põder südaööl pea ta oma kodu köögiaknast sisse pistab, pole naisel muud relva kui kahvel ja nüri lauanuga!
Nii abitus olukorras ma tegelikult siiski polnud. Noil päevil polnud ükski talupidamine ilma tulirelvata ja mul oli selleks pool-automaat karabiin, relvakandmise luba ja jahiluba, nii igaks juhuks... Peale selle veel kaks ägedat hundikoera — hästi treenitud ja sõnakuulelikud. Aga luhta läks mu põdrajaht sellegipärast ja see juhtus nii...
On varajane hilissügisene hommik. Perekonnapea viibib kuskil veel kaugemal põhjas põdrajahil. Vist küll sel ainsal põhjusel, et naabri aia rohi on alati rohelisem. Kodus oleme kahekesi — pisitütar ja mina, mõlemad alles voodis. Pisike on end aga üles upitanud ja kardina praotanud. Hüüab oma titakeeles: „Ema! Tule luttu! Soos on üks suul põdel!“ Vöötorav vist akna taga. Paremal juhul pesukaru. Ajan end haigutades üles. Vaatan aknast samas mu aiamaa taga laiuvale piibrisoole. Taevas hoia — naabrimehe hobune vist sohu eksinud! Aga hobusel pole ju kühmu seljas ja sellel loomal on! Unesegane silm on korrapealt selge ja selge on ka see, et soos pole mingi hobune. On just seesama elukas, milliseid meie papa seal kuskil Siberikandis taga ajab! Katsun hirmsa kiiru ja ärevusest vabisevate kätega mingit soojemat hilpu selga saada. Hiilin tasakesi uksest välja, käsutan koerad paigale ja hakkan soo poole hiilima, karabiin poolteed laskevalmis. Süda vemmeldab nagu haamriga. Aga koerad arvavad vist, et perenaine hiilib lausa surma suhu, unustavad kõik käsud ja tormavad suure lärmiga ümber maja nurga. Põder kaob metsa, nii et pori lendab ja mina lennutan koerte pihta karja musti sarvilisi.
Mul jätkub mõtlemist õhtuni. Nimelt, ei kui see kõik oleks läinud nii, nagu ta oleks pidanud minema, milline oleks siis kõige ülbemana kõlav tervitus abikaasa vastuvõtuks. Jään selle juurde: „Kuule, sa tuled jahilt tagasi alati sedamoodi, et pole sul tõendiks muud ette näidata kui rebitud riided, hunnik musta pesu ja igavesti ära praagatatud potid-pannid. Ma vahepeal mõtlesin, et võtan õige perele talveliha muretsemise oma kätte. Mine ja too see loom sealt soo äärest ära. Ma ei jaksanud. Üle tuhande naela teine.“
Paar päeva hiljem saabuski ta koju just nii, nagu ma teda oodanud olin — rebitud riided ja kõik muu juurdekuuluv...
Ilusat suve ja selle lõnnu Sulle ja Katale -
PILLE
Salt Spring Island, B.C.
juuli 2004
Pille vastus Kargu Karlale
Arvamus
TRENDING
