Alljärgnevad read pole mõeldud reisikirjeldustena. Need on meeleolupildid ajast ja ruumist, mõned naljakad, teised tõsised. Ajaliselt katavad nad pool sajandit. Ruumiliselt on taustaks USA loodus – maa, mis on olnud mu koduks ligi 60 aastat ja mille mitmekesisus on jätnud sügavad jäljed. Ehkki igaüks meist vaatab asjadele erineva pilguga, loodan ma siiski, et alljärgnevad vinjetid on lugejale huvitavad ja vahest isegi nauditavad.

Cameron Pass, Colorado

Cameron’i mäekuru (10,276’ ehk 3134 m) asub Põhja-Colorado kõrgmägedes. Selle lähedal asunud maanoorte suvelaagris töötasin ma ülikoolipäevil. Tiheda metsa all seisis kümmekond palkidest onni. Idüllilisemat paika on raske ette kujutada – kohisev mägioja otse kõrval, kõrged lumised mäetipud ümberringi. Ühel suveõhtul, kui päike oli juba loojunud, kuulsin laagri koera ägedalt haukuvat. Kohale rutates nägin videvikus, vihase koera ees, mingit tumedanahalist väikest looma. Suure loomasõbrana (ja Ameerika elukaid mitte veel tundes!) läksin olendile appi. Milline viga! Järgmisel momendil tabas nii mind kui koera juga võikalt haisvat vedelikku. Siis alles taipasin – skunk… Olime koeraga mõlemad saanud täistabamuse! Minul riided ja koeral karvad läbimärjad. Aga vaata imet: järgmisel hommikul, kui koer saba liputades minu onni tuli, olid tema kasukas ja käpad absoluutselt puhtad. Mul võttis paar nädalat, et haisust lahti saada. Mis aitas kõik mu teadus, tehnika ja tsivilisatsioon, kui koer ennast ühe ööga oskas puhtaks lakkuda!

Baxter State Park, Maine

1950ndate aastate lõpus veetsime abikaasaga ühe öö Põhja-Maine’is, Baxter State Park’is. Sügavas laanes asuval laagriplatsil oli kokku vaid 3-4 telki, meie oma kõige väiksem. Ah, nii mõnus oli õhtul suure rahu keskel uinuda! Aga täpselt keskööl ärkasime mingi linnu kileda huikamise peale. Samas kõlasid kõvad mürtsud, kui rauast prahitünnid üksteise järele pikali lükati. Karud! Metsavaht oli meid juba õhtul hoiatanud, et toidukraam tuleb tingimata autosse lukustada. Õnneks võtsime ta sõna kuulda. Mesikäpad teadsid, et laagriplatsilt saab head-paremat. Nüüd tuldi jaole. Tahtsin minna välja vaatama, kuid mu abikaasal oli rohkem aru ja ta käskis mul jääda telki. Ilmselt oli karusid mitu. Peale tünnide tühjendamist hakati telkide ümber käima. Meeles on hääl, kui karu nina nuuskis otse teisel pool telgiriiet. Meid ta siiski toiduks ei pidanud ja tatsas mujale. Täpselt tund aega kestis see trall, siis kadus karupere ja vaikis ka lind. Väljas valitses taas sügav rahu. Hommikul selgus, et naabri laualt oli kadunud plekist leivakast. Kindlast kaanest hoolimata aimasid karud selle sisu. Oleks tore olnud vaadata, kuidas mõmm metsa poole jalutas, kast esikäppade vahel.

Warm Springs Indian Reservation, Oregon

Kord sõitsin Portlandist kagus asuvasse Warm Springs Indian Reservation'i. Peatusin väikese kaupluse juures, et limonaadi osta. Leti taga seisis pikakasvuline indiaanlasest mees. Ilmselt sai ta mu aktsendist aru, et pärinen Euroopast ja küsis saksa keeles: „Sprechen Sie Deutsch?“ Vastasin, et räägin küll, aga „Deutsch“ ma pole, tulen hoopis „Estonia'st“. Ise arvasin, et ega tema küll ei tea, mis või kus see Estonia on. Selle peale pidas indiaanlane mulle lühiloengu Eesti ajaloost! Olin muidugi väga üllatunud. Selgus, et üks tema esivanematest oli olnud Loodearmee liige, kes peale Vabadussõda oli elanud Eestis. Hiljem oli mees tulnud USA-sse ja sattunud Oregoni indiaanlaste hulka. Indiaanlastel oli veel teine side eestlastega. Palju aastaid olevat nende piirkonnas elanud ja töötanud metsavahina keegi eestlane Voldemar, kes aga hiljuti suri. See võis juba olla II maailmasõja põgenik. Vaat' millised võivad olla saatused ja milliste üllatuste otsa võib sattuda!

Frederiksted, St. Croix, Virgin Islands

Eestlaste jälgi võib leida ootamatutest paikadest. Kui kunagi juhtute St. Croix’ saarele (Ameerika Neitsisaarte suurim) ja jalutate ringi Frederiksted'i linnakeses, näete „Dr. Eller Avenue'd“. Eestlane dr. Eller, kes suri1970ndate alguses, oli palju aastaid kohaliku haigla juhataja ja linnaelanike hulgas sellises lugupidamises, et ühele linnatänavale anti tema nimi. Asjal oli aga ka traagiline külg. Külastasin 1979. a Frederiksted’is dr. Elleri leske. Vanem daam elas füüsiliselt ja vist ka mentaalselt murtud seisundis lihtsas plekk-barakis. Soojas kliimas polnud palju rohkem vaja, aga ikkagi… Sellest jäi kurb mälestus.

Anza-Borrego kõrb, California

Anza-Borrego kõrb asub San Diegost u. 60 miili kirdes. Olen seal palju ringi käinud, eriti varakevadel, kui kaktused ilutsevad värvilistes õites ja ocotillo põõsaste muidu nii troostitult paljad oksad on kaetud tillukeste roheliste lehtedega, iga oksa tipus veel kaheksa tolli pikkune erepunane õis. 1997. a. olime vanima pojaga jälle siin, et vaadelda kõrbepimeduses Hale-Bopp komeeti. Valisime kaktuste vahel sobiva koha ja seadsime toolid üles. Pimenes kiiresti ja tähed, nende keskel heleda sabaga komeet, hakkasid särama täies ilus. Kõrgel edelataevas hiilgas Orion – ilusaim tähtkuju tervel taevavõlvil, tema ligidal Plejaadid (Taevasõel) nagu seitse teemanti mustal sametil. Orionist vasakul Kaksikud, Castor ja Pollux ning üliere Siirius. Üle kõige helendas aga Linnutee, mis katkestamatu valge paelana jooksis horisondist horisondini. Loodetaevas ilutses komeet ise oma kolme sabaga, kaks sirget sinakat (ioniseeritud gaasid) ja üks laiem valgem (kosmiline tolm). Kaua istusime seal ja vaatlesime erakordset ilu. Ei raatsinud end lahti rebida; see pilt jäi eluks ajaks meelde.

Strasburg, North Dakota

Automatkal Ameerika südamaal 2002. a. juhtusin mööduma Strasburgi väikelinnast, mis olevat Lawrence Welk’i (1903-1992) sünnikoht. Paljud mäletavad veel seda eht-sakslase olemisega orkestrijuhti, kel oli 26 aastat TV-s populaarne kava. Ta mängis oma suure ansambliga vanematele inimestele südantsoojendavat muusikat. Tema „Wunnerful“ kõlab praegugi kõrvus.

Welk’i peeti ta aktsendi tõttu sakslaseks ja seda ta oligi, kuid ta vanemad tulid 1893 Põhja-Dakotasse hoopis Odessast, praegusest Ukrainast. Midagi ei oodanud neid siin ees, isegi Strasburgi ei eksisteerinud veel. Mudast ja savikividest ehitati osmik, milles elati isegi siis, kui talvel möllas lumetorm või temperatuur langes –40º-ni. Mõni miil sõitu mööda kruusateed tõi mind keset maisi- ja päevalillepõlde asuva Welk’i sünnikodu juurde. Madalal künkal, puude varjus, seisid taluhooned. Tuppa astudes tervitasid mind hallipäised, sõbralikud daamid, mõned neist Welk’i perekonna liikmed. Selgus, et talu oli antud sihtasutusele, kes seda muuseumina hooldab. Welk’i akordion seisab praegu veel laual. Kõndisin säravas päikeses iidsete puude all ja kujutasin ette, kuidas siin kord ringi jooksis väike poisike, kellest hiljem sai muusika suurkuju…

Fort Peck Lake, Ida-Montana

Kui Lääne-Montana on mägede tõttu tuntud turismimaana, siis Ida-Montanat iseloomustab lõputu tühjus, kuhu turistid naljalt ei satu. Oli seepärast eriline soov seda piirkonda kord näha. Veetsin öö Glasgow’s ja hommikul algas sõit läbi maanurga, mis oli kõige üksildasem, mida olen eales näinud. Siit lõunas asub Missouri jõe ülemjooksu esimene suur tamm – Fort Peck Dam. Lai paisjärv selle taga ulatub 134 miili ülesvoolu. Tamm on 4 miili pikk ja 250 jalga kõrge (suurim muldtamm USA-s). Sel hommikul oli ilm külm ja ebameeldiv. Taevast katsid madalad, tumedad pilved. Seisatusin ühes kõrgemas punktis, vaatega läände. Merena tunduv veeväli ulatus horisondini, selle pind oli ähvardavalt tume ja lainetas tugevalt. Kurjakuulutavad olid ka järve lõunast piiravad mäed. Süngust toonitas veelgi külm tuul, mis otsekui oma võimu tunnetades pühkis erilise vihaga üle järvesoppide. Tahtmatult meenus Piiblist 1 Moos.1:2: „…ja maa oli tühi ja paljas“. Just nii, ürgne ja sürrealistlikult ebareaalne, tundus kõik. Tõmbasin hõlmad kokku ja jäin kauaks seisma, sest pilt oli ainulaadne. Peale minu polnud siin ühtegi hinge. On raske kirjeldada siinse lõputuse ning tühjuse mõju, mis ulatub visuaalsest hoopis sügavamale. Hea, et juhtusin siia just sellise ilmaga. Heleda päikesega tundub maailm eedenlikult kaunina. Tumeda taeva all avaldub aga selle teine pale, millel on vahest suurem sugulus inimest ajas ja ruumis ümbritseva realiteediga.

Märkmed: