Gaidlik-skautlik kaitseväe maiguline kanuuretk 2002
Ärgates olid ühel jalad kui jääpurikad, teisel vihmaveeloik magamiskoti all, kuid jõudes päikesekullas randa hambaid pesema, muutus kogu maailmavaade. Tervitasid kolm halli, talisulestikus kauri, kes kordamööda huigates järvel vahti pidasid ning kaitseväe kaplan Aivari valmistatud munapuder, mis koos panniga lõkkeseltskonnale kolmekordse ringi peale tegi.
Iga-aastase Algonquin pargi sügisretke suurimaks teeneks on juhtlause “Ole valmis” tähtsuse tõestamine. Kõige aukartlikumalt tuleb suhtuda ilma, mis on igaühe intiimsem kaaslane kolme päeva ja eriti kahe öö vältel. Kogeti ca 15° sooja kuni 2° külma, pilvisust/päikest, udu, vihma/lund, kuud/tähti, valgeid laineharju ja tuulevaikust. Mõistagi tunti rahest väga puudust.
Minu meelest oli kena jälle lund näha peale pika aja. - nskm. Eerik Randsalu, 23, magistrant Waterloo Ülikoolis, 5. retk
Õnneks mainiti eelneval õhtul Kotkajärvel, et riided ja toit kilekottidesse pakkida. Kahekordsetesse kilekottidesse. Õhk välja suruda ja kummipaeltega kinnitata. Samas painas mõte: kui suur on tegelikult kanuu ümberminemise oht?! Ja karuoht… ja mida kõike veel?
Igal aastal olen natuke targem oma pakkimisega. Esimesel korral mu seljakott kindlasti kaalus rohkem kui mina, mul polnud küllaltki palju sooje riideid, liiga palju toitu ja kuidagimoodi me unustasime telgi kaasa tuua. - ngdr. Tiina Paluoja, 22, õpib Ottawa Ülikoolis, 6. retk
Raja Raudsepp ja Tiiu Nõmmik
Kõikvõimalikku on juhtunud Lõikustänupüha pika-nädalavahetuse kanuuretke mitmekümneaastase ajaloo vältel. Kanuudest on saanud purjekad, on ehitatud kileseintega saun, ööseks karude eest järve ankrusse pandud toidulastiga kanuu on ümber läinud, mitmel viisil on märjaks saadud! Tänavuse eritooni määras aga seltskond. Lisaks endistele ja praegustele vanemgaididele, -skautidele ja juhtidele, ihkasid elamusi neli Kanada Kaitseväe Bordoni baasis ingliskeele kursustel viibivat Eesti Kaitseväe ohvitseri: arst, kaplan, sideülem ja lennubaasi ülem. Kui mõni võis arvata, et tänu külalistele oli vaid tavalisest rohkem (ja suuremaid!) lõkkepuid, erilisi roogasid ja valjuhäälset eestikeelset hõiskamist ja naeru, siis tegelikult oli 37-liikmelises peres ka tavalisest enam eri-abi pakkujaid. Kaks noort skaudijuhti sõitsid ka New Jerseyst kohale ja ohvitseride “saatja” viivitas jätkuvalt koju, Floridasse sõitmisega.
Uskumatu, et me sellega, millest kodumaal unistanud olime, hakkama saime. Selles mõttes tänu kõigile, kes meid matkale aitasid. Loodus on vapustavalt ilus. Selle ilu kirjeldamisega pole kirjanikudki hakkama saanud, ammus siis veel mina. Selleks ei jätku sõnu. Ei uskunud, et vahtrad, mida kodumaalgi küllalt, sellise värvigamma annavad. - major Merike Johanson, 45, arst Eestist, 1. retk
Nendega oli tore olla – palju nalja! Neil oli palju toitu kaasas ja nad sundisid mind sööma! - gdj. Kristiina Nieländer, 19, õpib Toronto Ülikoolis, 2. retk
Sõduritega oli tõesti tore olla, nad olid toredad mehed (ja naine) ja oli ka tore näidata nendele kanada maad ja tegevust. - Eerik R.
"Kanuupea" major Merike Johanson
Kuuldavasti mõnele ei tekitanud sügisilma väljakutse piisavalt pinget ja oleks tahetud pikemat retke. Telgitamisplatsini jõudmiseks tuli tänavu ületada vaid ühe portage’i, ehk kannukandmise maajupi. Selle eest läks 4 kanuukonda päevamatkale, mis lõppes mõnedele oodatust varem. (Kui palju pahandust võib tekitada üks veealune palk!) Tulevikus võiks ehk kaaluda algajate vs. edasijõudnute retkevariante. Ohvitserid olid igal juhul meeldivalt üllatunud oma mitte-valutavate sõudmismusklite üle!
Mind pani imestama inimeste abivalmidus. Mu asjad kanti nagu muuseas portage’is edasi. Keegi ei küsinud, ega pakkunud, lihtsalt tehti. Tore oli sellist suhtumist näha. - nskm. Tarmo Tammaru, 25, kitarriga USAst, 1. retk
Tänavune organiseerija ngdr. Raja Raudsepp rõhutas, et kanuuretk on Kotkajärve laagritega võrreldes pigem kogenud skautlike noorte isetegevus. Vilega juhti kui sellist ei ole, küll aga abistas Rajat ngdr. Tiiu Nõmmik ja oodati kõikide õla alla panemist rahvuspargis kehtivate reeglite järgimisel.
Nagu alati, lõke ääres laulmine oli vist mu lemmik osa retkest. Ootasin ärevusega seda juba mitu nädalat (kui mitte juba suvelaagrist saadik!) Nii mõnus! - gdj. Elin Marley, 19, õpib Guelphi Ülikoolis, 4. retk
Tore oli kui panime mitmest kanuust kokku "superkanuu". Sõudsime koos, mängiti kitarri ja laulsime - kuigi leidsime, et see ei olnud kõige kiirem transpordiviis. - ngdr. Tiiu Nõmmik, 26, töötab pensioni alal, 6. retk
Üllatuseks mulle isiklikult, et noored nii palju laule eesti keeles teavad ja laulda tahavad. Ja veel noormehed – hämmastav!! Siin peab kull maani kummarduse tegema nende noorte vanematele, et nad on suutnud elus hoida laulutraditsioone ja eesti keelt. - Merike J.
Paul Marley ja Vello Verder
Maalejõudmist tähistati esmaspäeva pärastlõunal muuseas väikese lumesõjaga. Kotkajärvel juba ootas ngdr. Lee Metsalo poolt köetud saun ja ühine õhtusöök, mida valmistas ngdr. Kadri Nõmmik Munro abiliste ngdr. Kairi Taul Hemingway, Mark Hemingway ja ngdr. Ingrid Küttiga.
Kas saun saab parem tunduda ja kalkun paremini maitsta, kui peale kolmepäevast kanuuretke? Ei arva küll, et see on võimalik! - Elin M.
Linnas oli pesuvesi vägagi männiokkaline ja karta on, et riided jäävadki armsalt suitsuseks. Nüüd, nädal hiljem, on raiumisvillidest järel vaid vari ja pühitud viimane kärn. Ega vintsketel sügisretkelistel välimärgid kaua ei kesta, sisemised aga õnneks küll.
Aga kõige naljakam mulje mis jääb pähe, on et sõdurid olid ainukesed kes uputasid oma kanuu ja said läbimärjaks ja et kuidagimoodi Vello Verder tegi taldriku katki oma peaga. - Tiina P.
N.B. Ohvitseride kaitseks – nad tulid teistele, peaaegu hädasolijatele appi. Ja said vaid poolmärjaks.
Kristina Lupp ja kaplan Aivar Sarapik
Lindu näete?!
Palukotkas ja paluharakas
Ohvitserid Andres, Aivar ja Arvo
Sugulased Karin, Elin ja Taimi
Fotod: Riina Kindlam
