Janno Zõbin
Mart Saarso on Antarktika-ekspeditsiooniks vaimselt valmis, ehkki uurimisjaamal pole veel nimegi.
“Mart, kuule! Kas sa mõnda meremehesõlme oskad mulle näidata?” Mart Saarso (40), keda välisministeeriumi hülgevuntsidega turvamees hüüab, on tulevase Eesti Antarktika-ekspeditsiooni juht ja Lennuki kapten.
“Pole nii ammu madrusena merd sõitnud, et ega täpselt ei mäletagi, aga mõne lihtsamaga saaks ikka hakkama,” hüüab ta lõbusalt trepi poole astudes.
Aitas leida uurimisjaamale asukohta
Marsime mitu korrust üles ja maandume avaras nõupidamissaalis. Mart paneb videomakki kasseti materjaliga, mille on ise Antarktikas filminud. Koos itaallastest polaaruurijatega lendas ta aasta eest helikopteriga lõunamandri lagedate väljade kohal, et valida välja plats Eesti tulevase uurimisjaama jaoks.
Jaama asukohaks valiti kuussada meetrit pikk ja kakssada meetrit lai lumeta koht Rossi mere kaldal Woodi lahe ääres, Victoria maa rannikul. Mandri suurimast uurimisjaamast McMurdost on sinna 320 kilomeetrit. Lähim asustus linnulennult viiekümne kilomeetri kaugusel on itaallaste uurimisjaam Terra Nova Bay.
“Jaama plaanime rajada oaasi nurka, et ülejäänud ala puutumatuks jääks – seal liiguksime ainult kindlalt tähistatud radu mööda.” Iga vale jalajälg tekitab Antarktika loodusele suurt kahju – mahatallatud sambla taastumine võib aega võtta mitukümmend aastat.
Eesti edusammude üle Antarktika vallutamisel tunneb Mart rahvuslikku uhkust. Telefonis hüüdis ta mulle juba paar päeva enne kokkusaamist: “Antarktikast? Antarktikast olen ma alati nõus rääkima!”
Vaal sööb jääservale tikkujad ära
Filmitud kaadrid näitavad Antarktikat helikopteriaknast. “See on esimene otsingulend. Lendame üle Campbelli liustiku ja siin teeme kohe ühe peatuse. Vot sealt paistab Mount Melbourne. Vulkaan, mille tipus on maa nii kuum, et ei kannata peal käia.”
Filmipilt näitab mõõkvaalu – helikopter maandub nende vaatamiseks jääl. “Sellised üheksa meetri pikkused ohtlikud loomad. Kui nad ujuvad, siis jää servale minna ei tasu. Nad võivad jää purustada, et sind kätte saada. Põhitoit on neil hülged ja pingviinid, pingviinipojad eriti,” seletab Mart karmilt. “Väga intelligentsed loomad,” lisab ta pärast hetkelist mõttepausi.
Mart kinnitab, et väljavalitud platsi kasuks rääkis kaks asjaolu: peamiselt juurdepääs merejäält ja võimalus suhteliselt mugavalt sisemaale uurimisretki sooritada. “Tulevikus me enamasti helikoptereid kasutada ei saa, peame arvestama mootorkelkudega,” selgitab ta.
Suvekuudel, mil meil Eestis talv on, püsib Antarktikas valdavalt ilus ilm, temperatuur on miinus viiest pluss kahe kraadini. See loob soodsad tingimused uurimistöödeks. Mardi leitud oaasis on mitu järve, kust saab magedat vett ja mis on hindamatud objektid teadlastele.
Loodus tugevam kui inimene
Esimene laevaekspeditsioon Antarktikasse algab plaani kohaselt 2006. aasta kevadel. Esimese uurimisretke laevameeskonda pole veel kindlaks määratud. Teine uurimissalk on planeeritud töötama 2008. aasta jaanuaris-veebruaris, kolmas 2009. aasta jaanuaris-veebruaris.
“Jaanuari esimese kümne päeva sees peaks kohale jõudma, aga see sõltub väga palju jääoludest. Mereolud on väga varieeruvad, ei saa öelda, et sel päeval jõuame sinna, siis sinna ja sel päeval oleme kohal. Selles maailmajaos on loodus inimesest üle, siin tuleb loodusega kõvasti kokku mängida,” selgitab Saarso detailse planeerimise võimatust.
Põhiprobleem on rasked jää-olud. Iga hinna eest tuleb vältida laeva jäävangi jäämist ja säilitada liikumisvabadus. “Õnneks on tänapäeval võimalik kasutada väga häid tehnilisi vahendeid. Näiteks saab otse satelliidilt jää levikut jälgida,” tutvustab Mart.
“Eesmärgiks on luua tähtajatu rahvuslik Antarktika uurimise programm. Kindlasti hakkavad ekspeditsiooni liikmed vahetuma, vaevalt leidub selliseid fanaatikuid, kes igal ekspeditsioonil osalevad,” arvab Mart.
Ekspeditsioonile minejate valikul on üheks põhitingimuseks hea tervis. “Salapäraste krooniliste haigustega me riskida ei saa, arstlik komisjon enne Antarktikasse minekut tehakse läbi kõikides riikides,” ütleb ta.
Itaallastest paremad võimalused
Üheks Eesti ekspeditsiooni uurimisobjektiks on Woodi laht, mille ääres kavandatav uurimisjaam paiknema hakkab. “Woodi lahe kohta ei ole veel merekaarti. See on enamasti jääga kaetud, mõõta on võimalik väga harva. Vestlusest itaallastest hüdrograafidega selgus, et nad ei julge eriti kalda lähedale minna.
Seal on terava tipuga veealused kaljud, mis ei anna endast vähimatki märki, aga on äkki vee alt väljas. Seetõttu on itaallastel kohmakalt manööverdava sajameetrise laevaga väga raske lahte mõõta. Meie oma väikese kiiljahiga suudame palju rohkem ära teha,” loodab Mart.
Pingviinisööjad vaalad ja saladuslikud karid EPLO
Arvamus
TRENDING
