Ada Otema: Lahtised lehed. Koostanud Tiina Otema. Huma, 2005.

Mida enam ma seda suureformaadilist kauni kujundusega raamatut silmitsen, seda kindlamaks kasvab veendumus, et mind on petetud. Väga meeldivalt ja meeliülendavalt, kuid ikkagi petetud.

Kaunite kunstide kummardajana olin meeleldi nõus tutvuma luulekoguga ja sellest ka kirjutama, kuid need lahtised lehed, mis kunagi sellistena avaldati, on isegi korralikus köites jäänud lahtisteks lehtedeks, milledelt vaatavad vastu ikkagi peamiselt maalid, olgugi luuletusteks maskeerituina. Ja, kahju tunnistada, aga kui kunstimuusa ringi kõndis ja inimhingede ustele koputas, siis oskas ta alati tulla päeval, mil mind polnud kodus. Või suikusin liiga sügavas unes. Igatahes ust ma ei avanud ja me jäimegi teineteisele võõraks, kuid mitte vaenulikuks.

Viimased kaks sõna eelmises lauses tohiksid õigustada kirjutamist. Ka võhiku arvamus võib olla huvitav, kui see on edastatud ausa südamega. Ada Otema omandas 1936. aastal Tallinna Pedagoogiumis kooliõpetaja kutse, kuid ta huvialad kiskusid mitmele poole. Õppis Riiklikus Kunstikoolis, oli eliitvõimleja ning teatrikooli kasvandik. Eesti keele õpetajana paelus teda ka kirjandus, eeskätt luule.

Nii juhtuski, et autor andis 1963. aastal Stockholmis välja oma „Lahtised lehed“ originaalselt just sellistena — luule- ja kunstimapina. Möödunud aastal, kui autor oli juba meie hulgast lahkunud, otsustas tema minia paigutada need kaante vahele: luuletused, linoollõiked ja tushijoonistused vaheldumisi ning anda uuesti välja, nüüd juba Tallinnas. Selleks, et see omapärane ja ainulaadne teos oleks kättesaadav ka kodumaal.

Ma ei ole esimene, kellele autor oma mitmekülgsusega on klassifitseerimisraskusi tekitanud. Kui ta kunstimapp ilmus, küsiti temalt, kas ta peab end kunstihuviliseks luuletajaks või luuletavaks kunstnikuks. Vastus: ma maalin nii sule kui pintsliga. Ongi käes! Autor maalib, ikka ja alati. Kuigi luulevormis esitatud maale on raamatus ligemale kolmkümmend ja päris-maale ainult üheksa, jääb kujutav kunst kindlalt prominentsemaks. Vaevalt, et see minu kiusuks nii on korraldatud, kuid mu ülesannet see kergeks ei tee. Ma ei tõrgu maalikunsti nautimast, kuid sellele asjatundlikku hinnangut anda ma ei suuda. Ja kuidas ma ka ei püüa, ikka taban end autori luuletusi vaatlemast, mitte lugemast.

Autor ise oma eessõnas vihjab luuletamisele kui kõnelusele iseendaga. Just seda see tema esituses peaasjalikult ongi - elamuste, mõtete ja tunnete peegeldus. Fragmendid, mis on suutnud end mõtete labürindi kaosest välja murda ja lasknud end sel määral korrastada, et moodustavad mingi tervikliku pildi. Valdavas enamuses on need autori sisevaatlused, oma ümbruse ja kaasinimeste suhtes jääb ta üsnagi neutraalseks, ei tahaks just öelda „ükskõikseks“. Ikka on pilk suunatud sissepoole. Ka sel paaril üksikul juhul, kus pöördutakse nagu kellegi teise konkreetse isiku poole, võtab sisetunnetus võimu üle ja jääb domineerivaks.

Kui mõelda, et see luulelooming sündis aastatel, kus meie maapagu oli veel suhteliselt noor ja sõjaoludes läbielatu küllalt värske, et hingi valuliselt muserdada, on imekspandav, kuidas autor on suutnud end pealesuruvaist pagulasteemadest vabaks mõtelda. Hingetuimuses teda juba süüdistada ei saa. Kuid ta lihtsalt ei lase emotsioonidel enda üle võimust võtta. Ta luulet läbivad tormid, märatsemised, pisarad, lein ja valu, kuid ikka suudab ta neid esitada nii, nagu oleksid need kellegi teise omad, ta enda jäädes vaid kiretuks vaheda kirurginoaga analüütikuks.

Vormilt domineerib vabavärss, mis on autori kunstnikuhingele omaseim. Ta vabavärss on voolav ja nõtke, sellest kiirgab head keele- ja stiilitunnet. Leidub ka riimilisi nelikvärsse, kuid neis on tunda teatavat aheldatust. Autor mõjub ehedaimana, kui on traditsioonilise värsivormi kammitsaist vaba.

Seda raamatut ei ole raske käest ära panna. Kui paned, siis teadmises, et võtad ta ikka ja jälle uuesti kätte. Nii nagu hea maal ei ole kunagi lõplikult ära vaadatud, nii ei ole autori luule iial lõplikult läbi loetud. Pähe õppida ja aktusel ette kanda pole siit midagi. See luule pole näitelava jaoks. Kahtlen, kas isegi valju häälega lugemiseks. Aga vaadata — jah, aina uuesti vaadata. Lootuses, et kord tabab pilk midagi, mis viib su imedemaale, kus rõõmud kasvavad tähtedest kõrgemale.

Märkmed: