07.09.2020 ©UU
EKRE pikett Kohtla-Järve eestikeelse riigigümnaasiumi toetuseks 22. veebruaril 2019 Tallinnas Tõnismäel
Kuna Eesti peavoolus on arusaam võõrkeelte oskuse kohta ja keelte kohta, mida saab edukalt kasutada avalikus ruumis, lootusetus sasipuntras, siis sooviksin omalt poolt panna kirja paar krehvtisemat sõna.
Võõrkeelte oskus on väga hea ja igati kasulik. Loomulikult ei saa selline asi olla põlisrahvusele tema esiisade maal kuidagiviisi kohustuslik (Kõtt, Buratiino!), aga mina olen küll väga õnnelik, et ma oskan mitmeid võõrkeeli. Lisan aga teatava vahe mõistmiseks, et ma pole kunagi mõelnud, et ma võiksin Eesti Vabariigis käia pangas, kohvikus ja arsti juures nt hispaania keeles. See oleks ju mõistusevastane! Asju aetakse ikka riigikeeles.
Mujal elanuna olen kokku puutunud ka inimestega, kes on sisserändajate järglased, aga kasvanud üles juba teises riigis. Sellised inimesed jagunevad keeleliselt selgelt kolme gruppi:
1. Inimene oskab riigikeelt ja oma esivanemate keelt võrdsel tasemel.
2. Inimene oskab riigikeelt ja mingil määral ka oma esivanemate keelt. Esivanemate keele tase on riigikeele tasemest selgelt viletsam.
3. Inimene oskab riigikeelt ja oma esivanemate keelt ei oska.
Enamasti kuulutakse gruppidesse 2 ja 3, mis näitab, et valdav osa inimkonnast kuulub paratamatult gruppi ‘Laisad ja lootusetud lontrused’. Mis teha. Inimloomus. Entusiaste on meie seas vähe. Laiskvorste on palju.
Kui Eesti sai uuesti vabaks, siis ütlesin väga selgelt: „Tulgu Eestist kasvõi teine Dostojevski, aga riigikeel peab ka tema jaoks olema primaarne!“ Teist Dostojevskit Eestist siiani tulnud ei ole (tuleb vist inspiratsiooni jaoks korraldada andekate Eestis elavate venelaste libahukkamine? Saaks äkki energiad õiges suunas tööle? Kes oskab trummil mõned sekundid enne hukkamist rünnakukäsu asemel taganemiskäsku põristada? Ärge siis Jumala pärast segamini ajage!) ning riigikeelega on Eesti Vabariigis asjalood hullud.
Asja tuum on ülilihtne. Vabas maailmas on teie hobid vabad. Minul on palju lingvistilisi hobisid, mida ma ei suru julmalt teistele peale. Küll tegelen ma vabal ajal jõudumööda ladina keelega, tõlgin keskaegsest katalaani keelest, siis loen soomekeelseid romaane (mis teha, kui soomekeelne tekst mu närve rahustab), õpin hiina keelt jne, jne. Minu hobid ei ole Eesti Vabariigi asi. Eesti Vabariigi kui väärika riigi asi on soodustada ainult riigikeelt. Eesti Vabariigi asi ei ole hoida ja soodustada võõramaalaste emakeelt. Punkt.
Jah, tegelikus elus toob see kaasa peamiselt grupid 2 ja 3, aga grupp 1 ei ole kuidagi keelatud. Kui te oma esivanemaid nii väga armastate, siis tellis Dostojevskit kohe näkku ja milles küssa? Te olete vaba inimene.
Maailm on väike. Sattusin hiljuti internetis kogemata kokku oma teise astme nõoga (meie vanavanemad olid õde-venda). 1944. aasta võlu ja valu. Mees ei kuulu kindlasti gruppi 1. Vast ääri-veeri gruppi 2. Selline on elu. Ka eestlaste jaoks, kes on sattunud mujale. Mitte kõik meist ei säilita suure hurraaga eestlust ja eesti keelt. Mõned assimileeruvad. See on raske ja valus, aga õiglane. Ma ei kurda.
Mida öelda kokkuvõtteks? Kui te kohtute Eestis mitteeestlasest Eesti Vabariigi kodanikuga ja ta ei kuulu gruppi 1, 2 või 3, siis ei ole ühe rahvusriigi jaoks tegemist aktsepteeritava olukorraga. Kirjutasin esiteks kiiruga ‘rahvusriigi’ asemel ‘ahvusriigi’. See on vast praeguse seisuga õigemgi variant. Ainult ahvusriik hävitab ise oma keelt ja oma avalikku keeleruumi nii nagu seda teeb Eesti Vabariik. Miks me seda teeme?
Pange Integratsiooni Sihtasutus ja Keeleamet kohe kinni ning tekitage riik, kus on ilma eesti keeleta väga raske või võimatu hakkama saada. Aeg oleks lõpetada võõrkeelte vohamine kohtades, kuhu nad ei kuulu. Venestamine peab jääma kaugesse minevikku ning inglistamisele tuleb tõmmata pidurit.
06.09.2020 Anno Domini
Piret Kivi