Piret Noorhani. Foto: erakogu
"Teise maailmasõja järgsetest väljarändajatest rääkides võib öelda, et Toronto, mida on kutsutud ka Välis-Eesti pealinnaks, on endiselt koht, kus eestlaste kontsentratsioon on suhteliselt kõrge," ütles Väliseesti muuseumi peaarhivaar Piret Noorhani.
"Kui me pagulastest ja nende järglastest räägime, siis on see päris sarnane kõigis suuremates kogukondades, kuidas eestlased hakkasid organiseeruma uutes asukohapaikades ja need tulenesid praktilistest vajadustest," selgitas Noorhani. "Kõigepealt rajati eesti kirikud, tekkisid koolid ja Eesti Majad, et oleks kooskäimise koht. Samuti tekkisid suvelaagrid ja suvituskohad.
Mindi niipea, kui riigid olid valmis vastu võtma, ja igal riigil olid omad tingimused. "Kes võtsid ainult noori ja vallalisi, kes võttis perekondi. Kanada on kogu aeg olnud immigrantide riik, Kanadas oli majanduslik vajadus uute töökäte järele, seepärast oli hea siia tulla. Meie maailmanukast tulijaid võeti päris meeleldi vastu, sest me olime lihtsalt nii kenad, töökad ja tublid inimesed," ütles Noorhani.
Kui Kanadasse jõuti, alustati väga madalalt. "Mehed läksid metsatööle või kaevandustesse, naised olid koduabilised ja majateenijad. Aga üsna tüüpiline oli ka see, et aasta-paari pärast osteti juba maja, mida hakati siis omakorda välja rentima ja nii teeniti kapitali juurde. Miinuseks oli siin see, et harva said sa oma erialalist tööd teha, aga oli ikkagi võimalik endale jalad alla saada."
Hiljem juba avati oma ärisid ja täideti neid vajaduspõhiseid auke, mis tollases Kanada ühiskonnas olid tekkinud. "Eestlased on alati väga ettevõtlikud olnud ja Kanadas suuri asju teinud."
Noorhani toob näitena kõrghoone Tartu Kolledži (Tartu College), mille on ehitanud ettevõtlikud eestlased.
https://menu.err.ee/1609481873...
