Foto: Toomas Huik
Preester Vello Salole määratud tiitel «apostellik protonotaar» on kõrgeim mittepiiskopist vaimulikule omistatav tiitel. Viimased kümme aastat kandis Salo aste madalamat – prelaadi – tiitlit. «See on kingitus, mida võib võrrelda audoktori või linna aukodaniku tiitliga. Minu jaoks ei muuda see aga midagi, mina olen ikka see, kes ma olen,» kinnitas Salo.
Otsekohesus on Salole terve elu omane olnud ning nagu ta tunnistas, ka küllalt probleeme tekitanud. «Mind viidi siit ära sõjavangina. Kui ma siia jäänuks, oleks mul suu ammu mulda täis – minusuguseid poleks kommunistlik režiim välja kannatanud.»
Aga probleemideta elu pole sugugi huvitav, leidis Salo, kes läks 1943. aastal otse koolipingist vabatahtlikuna Soome sõjaväkke ja langes 1944. aastal Saksa vägede kätte sõjavangi.
Aasta hiljem osales Salo Tšehhi pinnal toimunud lahingutes, kust pääses eluga ja jõudis Itaaliasse ning otsustas seal kõigest 19-aastasena vaimuliku elukutse kasuks.
«Kui sattusin Tšehhi põrgust Rooma, ainsaks varanduseks vaid leivakott, oli katoliku kirik see, kes mind aitas. Otse koolipingist tulnuna tuli mõrtsukaks õppida ja sõjas sain aru, et parem aidata kui maha tappa,» selgitas Salo oma valikut.
Julged arvamusavaldused
1993. aastal Eestisse naasnud Salo on silma paistnud julgete arvamusavaldustega. Nii on ta nimetanud ateistlikeks Julk-Jürideks neid, kes peavad religioone ajalukku kuuluvaiks. Samas on religiooni mahategemine tema sõnul igaühe vaba valik.
«Vanajumal pole merimõrtsukas, kes tahab põrgu minna. Mingu, mis demokraatia see muidu on,» leidis Salo.
Neli aastat tagasi soovitas Novosibirski ajaleht Salol Siberi pealinnast eemale hoida, sest seal ootab teda keretäis. Selle ähvarduse teenis Salo okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimehena, kui ta oli ühes intervjuus välja pakkunud, et Venemaa võiks Eestile tekitatud kahju eest anda Novosibirski oblasti asumaaks, kus eestlased saaks teatud aastad metsa teha.
«Ajakirjanik võttis seda ütlust millegipärast tõsiselt ja pani kirja,» meenutas Salo. Sellest ka Siberi ajalehe vastureaktsioon. Salo kahetses, et ta toona Siberi ajalehele ei vastanud. Seda aga mitte ähvarduse, vaid valeinfo pärast. «Nad kirjutasid seal, et läksin vabatahtlikuna Saksa, mitte Soome sõjaväkke,» märkis Salo.
Lisaks vaimuliku tööle tõlkija, literaadi ja ajaloolasena tegutseval Salol on suurima tööna käsil piibli tõlkimine ja toimetamine. Jõuludeks loodab ta koos luuletaja Indrek Hirvega Loomingu Raamatukogu kaante vahele saada valimiku Taaveti lauludest.
Eesti elu kitsaskohad ei häiri
«Kogu piibli tõlkimiseks ühest elust ei piisa, ehkki hea tõlke olemasolul tuleks peaaegu iga 25 aasta järel teha uus revisjon. Meil head tõlget veel ei ole ja sellepärast ma seda vaeva näen,» rääkis Salo, lisades, et tunneb end häirituna iga kord, kui kuuleb väljendeid «püha viha» või «paganad». «Ei ole piiblis paganaid, on rahvad,» märkis ta.
Teise suurema tööna loodab Salo valmis saada eestikeelse katoliku kiriku ajaloo, sest tema sõnul on kummastav, et vanima ja suurima kiriku kohta pole Eestis seni ühtegi korralikku raamatut.
Eesti elu praegused kitsaskohad, nagu ähvardav majanduslangus, Salot ei häiri. «Minul niikuinii raha pole,» sõnas ta. «Ja küllap saame üle ka Nõukogude aja järelkannatustest ja julgeme nimetada asju õigete nimedega. Tunnistada, et kommunismis olid inimsusvastaste kuritegude tegijad bolševikud ja et Eestit ei müüdud maha selliste päkapikkude nagu Molotov ija Ribbentropi, vaid Stalini ja Hitleri tehinguna.»
Vello Salo
• Sündinud 5. novembril 1925 Viljandimaal Lalsis kooliõpetaja pojana.
• Sündides kandis nime Endel Vaher, nime vahetas Vello Saloks 1945. aastal Itaalias, säästmaks perekonda repressioonidest.
• On töötanud katoliku kiriku vaimulikuna Saksamaal, vana ja uue testamendi professorina Iraagis, Torontos, külalisprofessorina Tartu Ülikoolis, kirjastanud omaenda kirjastuses üle 30 teose, sh Läti Henriku kroonika.
• 2004. aastal pälvis Eesti riigi elutöö preemia.
-----------------------------------------------------
Katoliku kiriku piiskop Eestis Philippe Jourdan: Salo elul ja tööl ei ole mõju mitte ainult katoliiklaste, vaid terve Eesti jaoks.
Katoliku kiriku piiskop Eestis Philippe Jourdani sõnul on preester Vello Salole omistatud tiitel katoliku kirikus üks tähtsamaid. «See on paavsti tunnustus preestri elu ja töö eest, seda antakse suhteliselt harva. Ise olen siiani kohtunud vaid ühe selle tiitli saanuga,» sõnas Jourdan.
Piiskopi hinnangul on Salo selle nimetuse auga ära teeninud. «Tema elul ja tööl ei ole mõju mitte ainult katoliiklaste, vaid terve Eesti jaoks. Ta oli pärast Nõukogude okupatsiooni katoliku kiriku ülesehitaja, selle kõrvalt on ta elustanud ja toetanud kogu Eesti religioosset ja kultuurielu,» sõnas Jourdan.
Tiitli tähtsust näitab tema sõnul seegi, et selle üleandmise missale tuleb kohale paavsti saadik Balti riikides peapiiskop Peeter Zurbriggen. Ajalooliselt olid protonotaarideks paavsti sekretärid või kantslerid, kel oli õigus oma allkirjaga tunnistada paavsti dokumentide autentsust. Tänapäeval annab paavsti aunimetuse omistamisega märku preestri eeskujulikust teenistusest.