Paavst Johannes Paulus II nimetas kunagi oma kõnes 20. sajandit „pisarate sajandiks“, viidates selle ohvriterohketele sõdadele, lokkavale ebaõiglusele ja inimkonna ennenägematutele kannatustele. Üheks traagilisemaks sündmuseks selles ahelas oli Stalini ja tema rezhiimi poolt toime pandud genotsiid Ukraina rahva vastu aastatel 1930–1933, mis nõudis hinnanguliselt kuni 11 miljonit inimelu. (Võrdluseks – II maailmasõjas hukkus kokku ca 62 miljonit inimest.)

Oleme sellest traagilisest ajaloosündmusest oma lehes varemgi kirjutanud, kuid üks sünge juubel sunnib minevikku tagasi pöörduma. Nimelt – 6. detsembril 1932 keelas Kreml oma määrusega Ukraina külade varustamise toiduainetega ning käskis konfiskeerida talupoegade raha ja vara. Ukraina võeti sellega täpselt 75 aastat tagasi blokaadirõngasse. Algas genotsiid, mida Vene võimud pole kunagi soostunud tunnistama ega õige nimega nimetama. Kui Ukraina parlament seda mullu tegi, langes ta Moskva kriitika ja viha alla.

Stalini rezhiim viis ülalmainitud genotsiidi ellu kõige jõhkramal viisil – kunstlikult tekitatud näljahädaga, mida nimetatakse holodomoriks (surm nälja läbi). Kolmveerand sajandit tagasi, 1932/33. a. talvel suri igas minutis Ukrainas nälja tagajärjel 17 inimest. Paradoksaalne, et kõige enam kannatas nn leivakorvi piirkond – Poltaava, Kiievi, Zhitomõri, Harkovi ja Tsherkassõ oblastid.

Äsja meenutati mitmel pool maailmas, eriti aga Ukrainas seda ajaloolist katastroofi, mis on nii või teisiti mõjutanud kõiki järgmisi ukrainlaste põlvkondi.

Kanada peaminister Stephen Harper, kes osales 28. novembril Ottawas korraldatud ukraina kogukonna holodomori mälestusüritusel, ütles mh oma kõnes: „Kogu maailm on mõjutatud stalinistliku totalitaar-rezhiimi utoopilise ideoloogia ja brutaalse despotismi surmavast kombinatsioonist, mis orjastas nii oma rahvast kui teisi.“ Peaministri sõnul juhtub ajaloos harva, et dogmade ja diktaatorluse sümbioos loob sedavõrd mõrvarliku efekti, nagu see leidis aset „kommunistliku türanni Jossif Stalini valitsemise ajal“. Edasi peatus Harper Ukraina sunniviisilisel kollektiviseerimisel, mida ta nimetas genotsiidi elluviimise peamiseks instrumendiks, öeldes: „Eraomanduse kaotamine hävitas ettevõtlike inimeste initsiatiivi ja väärikuse, hävitas põllusaagi, mille tagajärjel hukkusid miljonid süütud inimesed. Kollektiviseerimise vastased tapeti kohapeal.“ Peaminister väljendas oma kõne lõpul lootust, et taoline ajalooline õudus ei kordu enam kunagi.

Kõneldes mullu holodori ohvrite mälestus-tseremoonial, ütles Ukraina president Viktor Jushtshenko: „Iga ukrainlaste põlvkond peab teadma tõde näljahädast ning õppima selle õppetundidest. Olen veendunud, et rahva taassünd on võimalik vaid tõe abil.“ Ta juhtis tähelepanu sellele, et kui ühe inimese tapmise eest kannab kurjategija vastutust, siis miljonite ukrainlaste hävitamise eest pole siiani mitte keegi kandnud vastutust.

Sellised hinnalised väärtused nagu demokraatia, inimõigused ja vabadus tallati Ukrainas 75 aastat tagasi jalge alla. Aga mitte ainult seal. See sünge tähtpäev meenutab meile meie oma rahva ja paljude teiste väikerahvaste kannatusi. Suurrahvaste omi samuti. Pisarate sajandi ajalugu pole veel kaugeltki jõutud lahata. Küsimus on, kas nendest ränkadest sündmustest on midagi õpitud ja kas tõde tuuakse kunagi päevavalgele.

Märkmed: