Väidan, et sellise arengu tõenäosus on tunduvalt väiksem kui arvatakse, samal ajal pole praegused ELi riigid adunud survet, mida hakatakse avaldama idasuunalise poliitika korrigeerimiseks.
I
Möödunud aasta tähtsaimale välispoliitilisele sündmusele, Iraagi sõjale järgneb läänemaailma edetabeleis kindlasti Euroopa ja USA suhete halvenemine. USA otsus mitte lubada Saksamaal, Prantsusmaal, Belgial, Rootsil, Soomel jt. sõda vastustanud riikidel osaleda Iraagi ülesehitusprojektides on vaid suhete kehva seisu järjekordne näide. Kuna Ida-Euroopa riigid võivad neis projektides osaleda, siis see ainult süvendab arusaama väidetavast lõhest kahe Euroopa vahel.
Erinevusi Lääne-Euroopa ja USA seisukohtades leiab ka kaugemalt: USA ja paljude ELi riikide erinev ettekujutus multilateraalsuse vajadusest konfliktide lahendamisel, jõudude vahekorra muutmine ja tasakaalustamise vajaduse kadumine pärast N. Liidu kokkuvarisemist, USA kiire tõus maailma sõjanduslikuks ja majanduslikuks juhtriigiks jpm.
Poliitikute, julgeolekuteoreetikute ja ajalehekommentaatorite üheks lemmikratsuks on saanud uute ELi liikmesriikide erinevus ja USA lembus. Levinumaid erinevuste kirjeldusi ja seletusi:„uus“ ja „vana“ Euroopa. USA kaitseministri Donald Rumsfeldi kirjeldus nende kohta, kes toetasid või ei toetanud USAd; Marsilt ja Veenuselt pärit riigid. Viidates USA, aga ka idaeurooplaste suuremale valmisolekule vajadusel sõjajõudu kasutada, täpsustas USA julgeolekupoliitika viimase aasta moestaar Robert Kagan, et meie arusaam maailmast on nagu ameeriklastelgi hobbeslik ehk olelusvõitluslik. Nn. vanad eurooplased jagavad aga Immanuel Kanti „igavest rahu“ austavat juriidilist ja läbirääkimistel põhinevat maailmanägemist; „modernistlik“ Ida Euroopa ja „postmodernistlik“ Euroopa Liit, millega Euroopa ÜVJP-guru Robert Cooper eristab meie jätkuva usu rahvusriiki lääne-eurooplaste kosmopoliitsemast arusaamast; „lastetoata lapsed“ ehk idaeurooplased ja „täiskasvanud“ lääne eurooplased, millega Prantsuse president Jacques Chirac näitas meile koha kätte, kui kaheksa Ida Euroopa riiki tegid USA poliitikat toetava ühisavalduse.
On iseküsimus, kas tasub kedagi süüdistada selles, et tema suhtumine ameeriklastesse on teistsugune. Ajalugu erineb, sellest lähtuvalt erinevad ka moraalsed hoiakud. Lääne-Euroopa „võlg“ USAle on märkamatult kustunud enam kui 50 aasta vältel. Ida „võlg“ on värskem, sest tekkis alles külma sõja ajal.
Postmodernistlik, eneseirooniline ja intellektuaalselt üleolev Euroopa muigas, kui „primitiivne näitleja“ Ronald Reagan nimetas N. Liitu 1983. aastal kurjuse impeeriumiks. Küüditatud, represseeritud, jälitatud ja viletsuses vaevlev idaeurooplane arvas teisiti. Kui aasta hiljem piinasid Poola tshekistid surnuks noore preestri Jerzy Popieluszko, veendusid idaeurooplased, et Ronald Reagan on see, kes nimetab ainsana asju õigete sõnadega.
Ka Eestile lähemal, Põhjamaades näis valitsevat Olof Palme inimõiguste koolkond, kelle tähelepanu määr sõltus otseselt sellest, kui kaugel Stockholmist, Oslost ja Helsingist inimõigusi rikuti.
Guatemala, Tshiili ja Vietnam olid pidevalt luubi all. Samal ajal polnud Eestit, Lätit ja Leedut „inimõiguslaste“ jaoks olemas. 1985. a. teatas kirjanik Günter Grass Jalta lepingu 40. aastapäeval, et Ida-Euroopale peale surutud maailmajagamine oli väga hea asi.
Märkigem ka USA juhtivat rolli inimõiguste mõõtme sisseviimisel CSCE (hiljem OSCE) lepingusse 1975. aastal. See sundis NSV Liitu kasvõi pisutki paremini kohtlema teisitimõtlejaid.
Veel pean silmas USA raadiosaateid Ida-Euroopasse, samamoodi USA Kongressi viljeldud ikestatud rahvaid puudutavaid seadusi ja mittetunnustamispoliitikat, mida teised riigid järgisid vaid USA surve tõttu.
Olulisim on siin siiski USA juhitud NATO laienemisprotsess, millele mitmed Euroopa riigid olid vastu ja käisid seejuures välja Venemaa pahandamise argumendi.
Järelikult ei tasu imeks panna ka idaeurooplaste õlakehitust, kui lääne-eurooplased loevad meile õpetussõnu oma kogemuste kohta lahendada probleeme läbirääkimiste ja diplomaatia abil.
Idaeurooplasel on õigus küsida: diplomaatia nagu München 1938? Molotovi-Ribbentropi sobing? Jalta? Ramboulliet’ läbirääkimised Kosovo veretöö ajal?
II
Ida-Euroopas näib valitsevat tunne, et moraalne võlg on tänaseks tasutud. Kui mitte lõplikult, siis päris palju on juba tagasi makstud. USA on ise olnud liitlassuhetes küllalt kohmakas, nendega vähe arvestanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, Kyoto keskkonnaprotokolli, terasetariifide küsimustes.
Seepärast ei saa USA enam arvestada Ida-Euroopa automaatse toetusega.
Teine põhjus on põhimõttelisem. Väikesed ja nõrgad riigid toetuvad tavaliselt palju rohkem rahvusvahelisele õigusele ja multilateraalsele süsteemile. Ida-Euroopa vaatas kevadel sellest mööda ja toetas USA „ennetavat“, ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonita rünnakut. See oli tegelikult Ida-Euroopa huvide vastu, mis kuulutab rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust. Kui ühel lubatakse reegleid rikkuda, siis hakkavad varsti ka teised seda nõudma. Oktoobris avalikustatud Venemaa uus kaitsedoktriin sisaldab samuti „ennetavat“ tegevust, mis lubab rakendada oma lähinaabrite suhtes samasugust lähenemist, nagu USA kasutas Iraagis.
Sellest kõigest palju olulisem on meie ees seisev ELi tegelikkus. Ida-Euroopat hakkab koormama hõivatus ELi Liidu sisepoliitika pisimate detailidega. Välispoliitiline moraalne võlg kaalub aga väga vähe, kui sõltume otseselt teistest liikmesriikidest ühes või teises sisepoliitiliselt tähtsas ja enamasti rahaga seotud küsimuses. Ehkki liituvatele riikidele tundub jätkuvalt, et just välispoliitikas saame oma teadmiste ja sidemete tõttu konkureerida vanade liikmetega, kaotab see valdkond kiiresti oma tähtsust. Meile saavad märgatavalt tähtsamaks need valdkonnad, kus meil kogemused ja teadmised puuduvad ning kus meil tuleb vanade olijatega konkureerida: ühine põllumajandus-, kalandus-, konkurentsi- või siseturupoliitika.
III
See kõik ei tähenda, et uued liikmed hülgaksid välispoliitika. Ei hülga, kuid riigid keskenduvad nendele küsimustele, mis puudutavad kõige rohkem nende huve. Ses kontekstis kaalub hea läbisaamine parema kalakvoodi saamiseks määratult rohkem kui USA ja ELi suhted. Hoopis teistsugune on aga lugu ELi Venemaa ja „uute“ naabrite poliitikaga.
Seitsmes uues liikmesriigis ei olda rahul praeguste liikmete naiivsusega Venemaa suunal. Kolme Balti ja nelja Visegrádi riiki ühendab ja eristab teistest pikaajalisem kogemus NSVLi ning viimase 13 aasta kestel Venemaaga. Nimetaksin neid riike Plejaadideks, seitsme Orioni poolt taga aetud õe järgi, kes leidsid lõpuks taevalaotuses varjupaiga eraldi tähtkujuna (eesti keeles ka Taevasõel). Nad erinevad nii praegustest kui ka teistest uutest liikmetest eeskätt oma idakogemuste pärast, mis lisab ELi välispoliitikale uue mõõtme.
Paraku pole Plejaadide kogemus oma kunagise valitsejaga hea. Eiramine tuleb tunnistada rahuldavaks, laias laastus on aga Venemaa suhtumine olnud agressiivne ja üleolev, justkui polekski tegu „päris“ Euroopa riikidega. Venemaa nõudis näiteks alles mõni aasta tagasi osalemist täieõigusliku partnerina Plejaadide liitumisläbirääkimistel; Eesti puhul tähendanuks see Vene Föderatsiooni esindaja kohalolu kõigil ELi läbirääkimiste istungitel.
Venemaa on jätkuvalt seisukohal, et tema leping ELiga ei laiene automaatselt uutele liikmetele.
Euroopa see-eest suhtub Venemaasse erandliku aupaklikkusega: Venemaa halvast käitumisest vaadatakse mööda, Venemaale tullakse vastu seal, kus isegi liituvad riigid mõistmist ei leidnud.
Tõsimeeli kaalutakse viisavabaduse andmist riigile, kel kulub aastaid jõudmaks tasemele, kus Ida Euroopa vaevles viisavabaduseta. Kui Venemaa keeldus osalemast ELi ja VFi tippkohtumisel Kopenhaagenis, sest üks kodanikuühendus oli Taani seadusi järgides söandanud kohale kutsuda Ahmed Zakajevi, tuli EL kohe vastu ja pakkus uueks kohtumispaigaks hoopis Brüsselit.
Mõne aja eest küsisin Itaalia välisministrilt Franco Fratinilt Euroopa Parlamendi väliskomisjonis, millal saadab Euroopa USA kombel oma kõrge esindaja Gruusiasse. Fratini vastas: „Ainult pärast konsultatsioone Venemaaga,“ andes sellega selge signaali, et ELi eesistujariigi meelest kuulub Gruusia Vene mõjusfääri.
Lisagem siia Venemaa käitumine Gruusias, Ukrainas ja Moldovas — riikides, kes kannavad ELi terminoloogias „uue“ naabri tiitlit, olles faktiliselt ju ennekõike Plejaadide naabrid. Venemaa keeldumine viia Moldovast oma sõjavägi välja ning jätkuv sõjaline toetus Transdnestria kriminaalsele valitsusele teevad ELi uutele liikmetele ikka enam muret. Lisame siia ka Ukraina jätkuvalt nõrga seisu iseseisvalt toime tuleva riigina ja Valgevene totalitarismi, samuti äsjased Venemaa Riigiduuma valimised. Viimaste tulemusena püsib võim Venemaal kahel sambal: sisepoliitilisel autoritaarsusel ja välispoliitilisel agressiivsusel „lähivälismaa“ suhtes. Ülalmainitud „ennetavaid“ rünnakuid lubav Venemaa uus kaitsedoktriin üksnes lisab kaalu Plejaadide murekoormale.
Venemaa on ise eelistanud suhelda ELiga suurriikide pealinnade — Berliini, Londoni, Pariisi ja viimasel ajal eriti Rooma kaudu, Brüsselit eirates. Sellel on oma loogika: hoides suhted head üksikute liidritega, väldib Venemaa ÜVJP ebameeldivusi. Siit ka üks järeldus uutele liikmetele: selmet üritada ühise välispoliitika arengut pidurdada, peaksid Plejaadid nõudma hoopis tugevamat ÜVJP-d. Kuni hea läbisaamine Itaalia peaministriga võimaldab Putinil vältida Euroopa kriitikat, ei hakka Venemaa ka arvestama ELi välispoliitikaga.
Pole võimalik ennustada nende vastuolude lahendeid, sest juttudel ühise välispoliitika teemal pole pärast Euroopa põhiseadusliku leppe läbikukkumist sügavat mõtet.
Väga palju ELi uute liikmete tulevase välispoliitilise käitumise kohta kokkukirjutatust põhineb Iraagi sõjal, kus esimest korda ilmnesid ida- ja lääne-eurooplaste vastuolud. Need vastuolud on olemas, ent uute liikmete suuremaid muresid analüüsides ei pääse me järeldusest: jutt käib valede küsimuste ja vastuste ümber. Plejaadid, „uus“, „hobbeslik“, „modernistlik“ ning „lastetoata“ kogum, hakkavad alles end näitama — ja ennustan, et üldse mitte sellisena, nagu siiamaani on arvatud ja kardetud.
(9. jaan. ajalehest Sirp, autori loal)