Kui ma pärast sõjaväge ja ülikoolist jalgalaskmist Tallinna noorte kirjandusinimestega lähemalt suhtlema hakkasin, siis torkas hirmus tõsiste ja arutlevate noorpoeetide hulgas silma parmupilli põristav ja ikka naljatlev Viidingu Juss, kes (just nagu sukk ja saabas) alati kõikjal oli või ei olnud koos heatujulise Otiga. Kui nad olid, siis ei saanud enam tõsist juttu rääkida, mis mind vahel närvi ajas. See oli aeg, kui tegime käsikirjalist „Heesi”; kui olime imelik noor põlvkond, kes ei tahtnud trükki pääseda (Paul Eeriku määratlus). Küllap me ikka tahtsime, aga see tahtmine ei paistnud välja, sest me ei teinud seda, mida meilt ootasid ametlikud kirjandusringkonnad.
Läksid mõned aastad ja nagu elus ikka, hakkas tookordne noortepunt teisenema — kes kuhu ja kelleks, mina hakkasin kirjutama proosat ja pilte maalima, aga Ott hankis oma katlakütja leivapalukese kõrvale keelekastet laulutekstide kirjutamisega. Tekstid, kus üsnagi trafaretne rütmide ja riimide leidmine oli ühtäkki asendunud puänteeritud poeetiliste avastustega, saavutasid suure populaarsuse. Just tänu suurepärastele tekstidele olid paljud Apelsini ja Ruja uued laulud erilisteks sündmusteks.
Samasuguseks erakordseks sündmuseks oli lastele määratud luuleraamat „Bumerang”, mis koos Priit Pärna väga tekstikohaste piltidega muutis vinduva ja shabloonidest koosneva lasteluule kujundlikuks ja haaravaks.
Kaheksakümnendad olid Oti jaoks tormilised töörügamise aastad. Töö nõudis tegemist — elavnenud pop-muusika turg vajas tekste. Heliloojad ja lauljad ootasid järjekorras. Ent Otti vaevas küsimus: kust algab textmaker ja kust algab luuletaja. See küsimus piinas, painas ja lõhestas hinge — tuli panna „einoleinot”, suhtuda ellu ja olmesse veidi küüniliselt ning üha lämmatada oma hõõguvat luuletajahinge. Võimalik, et seetõttu on neid päris luuleraamatuid ainult mõned.
Täna on uue aastatuhande kolmas aasta. Eestis teevad ilma noored ja tegusad edukad inimesed. Need, kes mõtlevad väga palju rahast ja hakkavad unustama, mis asi on kultuur. Nad ei oska nimetada ainsatki kultuuritegijat, peale nende, kes kõmuajakirjanduses alatasa ekshibitsioneerivad. Aga Ott Arderit nad teavad. Oti lasteluule oli ükskord neile võib-olla olulisem kui emapiim.
Pisike puu
On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav võra on habras ja noor,
veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,
nii pehme ja sile ta õhuke koor,
kuid temagi loodab, et ükskord on suur.
On kasvamas kuskil üks pisike puu
ja kardab see puuke veel raju ja tuult.
On kasvamas kuskil üks pisike puu
ja vajab see puu sinu sõprust ja hoolt.
OTT ARDER,
luulekogust nooremale koolieale, “Mine metsa”, 1986.