Erinevate demokraatlike riikide omapärasused võivad olla kujunenud väga pika aja vältel kehtinud erinevates olukordades ning sellepärast ei saa kahte erinevat rahvust lõimida üheks multikultuurseks riigiks. Mõttetu on hakata ühes riigis propageerima suhteliselt äsja tekitatud vähemusrahvuse tegutsemisi põlisrahva ühiskonda rikastavate erinevustena. Eestis on vähemustel õigus oma suundumusi rakendada, ilma et: keegi võiks neid sellepärast diskrimineerida; riik hakkaks rahastama nende erinevuse laialdast levitamist – mis on kindlalt vastuolus loodusseaduste ja nendega seonduva, elu edasikandmise instinktiga.
Presidendikandidaat peaks olema nõus olla suunajaks tegevustele, mis olid rakendatud okupatsioonieelses, täiesti omanäolises Eestis, kus elas vähesel määral vene, saksa, rootsi ja juudi rahvustesse kuulujaid, kellel oli õigus oma emakeelt ja kultuuri viljeleda ilma avalikus ruumis oma rahvuslikku kuuluvust igapäevases tegevuses väljendamata. Riigielu korraldamine toimus toona ainult riigikeeles, põlisrahva tavade ja tõekspidamiste kohaselt. Nii on sisserändajail praegugi teistes demokraatlikes riikides võimalik oma rahvuslikku emakeelt ja kultuuri viljeleda ilma uue koduriigi rahvuslikku omapära teistsuguseks mõjutamata.
Ülima tõenäosusena ei või presidendi kandidaadiks olla isik, kes on Eesti maa-ala kinkimist NSV Liidu õigusjärglasele ilma Eestile tekitatud, väga ulatuslike okupatsiooni kahjude ja inimkaotuste hüvitamiseta ning kes on selle kingi tegemiseks nõustunud täiendavalt ka Eesti põhiseaduse §2-te räigelt rikkuma.
Asjalikku arutelu ja üksmeelsele otsusele jõudmist!
Austusega,
Harri Kivilo
