„It is said that we are living in a non-poetic age. I do not know anyone who reads poetry in either Estonian or English.” Sattusin sellise kommentaari peale Eesti Elu võrguväljaandes aprilli lõpus, mis oli lisatud Eduard Krantsi kirjutatud Harri Asi luuleraamatu retsensiooni juurde. Eks ta ole tõesti paljudes paikades nii, ent oleneb millisel mättal (ehk millises riigis) parasjagu seisad.
V Põhjamaade Luulefestivalist osavõtnud kohalikke luuletajaid: vasakult ülal Jürgen Rooste, Triin Soomets, Asko Künnap ja Jaan Kaplinski. All: Elo Viiding, Kristiina Ehin, Jüri Talvet ja Lauri Sommer.
Eestis on küll luule siiamaani au sees ja julgen öelda, et lausa popp. Siin vist ei kao kunagi mood kirjutada salmikest kaardile ja luuletada armsamale (kas või salaja sahtlisse). Seda kannab ühiselt kasvatus, rahvusromantika, laululembus ja meile omane melanhoolia, rääkimata okupatsiooniaja varjatud sõnumitega kirjanduse tähtsusest. Üks teine interneti kommenteerija kirjutas esimesele vastu, et raadiost tulvavad laulud on tänapäeva luule.
Siinmail oli ansambli Vennaskond laulja, punk-luuletaja Tõnu Trubetsky see, kes 80-ndate lõpus tõi luule tänavale, uuele põlvkonnale kaeda. Ja siiamaani seilab luule sundimatult kaasa argielu voogudes: raamatute ilmumisteated, arvustused ja kirjandusauhinnad kajastuvad ajakirjanduses, ka noortest luuletajatest võib ilmuda sugestiivne, suisa seksikas kaanelugu (Triin Soomets Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen 26.01.2005) ja mõne raamatu kordustrüki ilmumist peab ootama higiste pihkudega (Kristiina Ehini „Luigeluulinn”, 2004). Varalahkunud Juhan Viidingu luule on läinud aastast autori esituses viiest laserplaadist koosneval kogumikul ja suure lugejaskonnaga varem mainitud EE Areenis on aukohal, 3. leheküljel päevakohane Nädala luuletus (nt. Veiko Märka „Ma tahan, et vastne paavst kindlasti oleks blondiin…”)
Hobune hirnub Gröönimaal, saba ulatab Soome lahe soppi
Elu ei ole lugu, elu on loomine. (Livet har ingen berättelse, livet är skapelse.) Kas on nii, et me saame kõik, mida soovime? (Är det så, att vi får allt vi önskar?) Kas on nii, et me saame kõik, nagu pälvime? (Är det så, att vi får allt vi förtjänar?) Kas on nii, et meid tabab kõik, mida väldime? (Är det så, att vi drabbas av allt vi undviker?). Aeg, sina üürikene ja üllatuslooline – (Du korta tid, skapare av överraskningar –) elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine. (livet är ingen berättelse utan hopp och skapelse.) Doris Kareva luule on rootsi keelde tõlkinud Kalli Klement.
See algas enam kui viie aasta eest Tallinnas kirjanduskohvikute korraldamisega. Tulid naaberriikide luuletajad ja jagasid meie omadega tekste, mida tõlgiti väikekeelest väikekeelde ja esitati.
Tänavusel, viiendal Põhjamaade Luulefestivalil astusid üles 12 kodumaist ja 16 külalispoeeti: Fääri saartelt, Gröönimaalt, Islandilt, Lätist (liivlane Valts Ernstreits), Leedust, Norrast, Peterburist, Rootsist, Soomest ja Taanist. Tekste lugesid pealinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel autorid ja näitlejad ning saatsid muusikud; kolme päeva mahtus 10 tasuta üritust. Mina jõudsin vaid viimase päeva sõnumite koondumisele Niguliste kirikusse, mis oli möödunud aasta kogunemistest enam meeldejääv. Autorite omakeelseid esitusi jälgitakse tõlkelehtedelt eesti keeles. Või kuulatakse niisama, millistena kõlavad imelised fääri ja grööni keeled.
Festivalide koostööst on kaante vahele jõudnud kolm raamatut. Nendes on kõik luuletekstid eesti ja vastavas Põhjamaa keeles, et luule rahvani jõuaks. „Kas Põhjamaa valgus või Põhjamaa pimedus on see, mis toidab me luulet? Ei tea. Aga igatahes on see kõik kootud me värssidesse.” (Teet Korsten, ajakirjanik.) Saduldamiseni järgmisel aastal, Põhjamaade luule trehvpunktis!
Osa külalisluuletajaid: vasakult ülal Saila Susiluoto (Soome), Mette Moestrup (Taani), Lars Saabye Christensen (Norra) ja Vigdís Grimsdóttir (Island). All Jessie Kleemann (Gröönimaa), Sergei Zavjalov (Peterburg), Märta Tikkanen (Soome-rootslane), Tone Hødnebø, (Norra). Reprod pärinevad festivali saateraamatust, mille andis välja ürituse peakorraldaja Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis.
