Ottawas – ning ka Torontos – valitsevad riiki ja provintsi liberaalid nii, nagu poleks vaja olla vastutustundlikud maksumaksja rahadega. Kui juhuslikult laekub kassasse rohkem kui ette nähtud, siis ka suurendatakse väljaminekuid.
Mõni riiklik programm, näiteks väikeste lastega perede toetamine, on kiiduväärt. Ent sel nädalal otsustati tervenisti $5,6 miljardit lisada föderaalsele lastetoetusele, seda järgmise viie aasta jooksul. Mis see miljard aastas ikka on. Rahandusminister Bill Morneau, ise äärmiselt jõukas, lausus ajakirjandusele, et nii aitab Ottawa perekondi, kes vaevaga hakkama saavad. Jättes eetilise küsimuse kõrvale, et kas peaks lapsi ilma tooma, kui rahakott seda ei kannata, ei peegelda selline suhtumine reaalsust. Lapsetoetus ei aita inimesi, kes võitlevad nii inflatsiooni, kasvavate toiduhindadega ning sellega, et siin riigis on pea võimatu keskmise sissetulekuga kas maja osta või üüri ja teisi jooksvaid kulusid tasuda.
Lasteabirahaks on määratud piirina maksimumina $ 6 400 aastas, seda alla kuueaastase lapse pealt. Ent siis on lapse kasvatamine suhteliselt odav – pole ju neid teismelistega seotud kulusid, näiteks arvutid, mobiiltelefonid. Ka vanem laps sööb rohkem. Kui võrdlust esitada, siis ainuüksi kodune telefon, arvutiühendus, televiisori kanalite tellimine maksab suurlinnas umbes $150 kuus, mobiiltelefonid, mis ei olevat enam luksus, vaid vajadus, sellele teadagi otsa. Rääkimata röögatult kõrgetest elektrikuludest, mis aina kasvavad. Ning kes see pimedas soovib elada.
Riigi võlg on tervenisti kolmandik eelarvest, kui hinnata kogutoodangut, sissetulekut. Viimane on alati prognoos, aga võlg on selline, et see ei muutu. Peaminister Justin Trudeau lühikese valitsemisaja kestel on riigi võlg kasvanud rohkem kui ühegi teise hiljutise rahuaegse valitsuse jooksul. Vaid 120 aastat tagasi olid asjad nii täbarad. Huvitavalt, poeg on isast eeskuju võtnud – Pierre Trudeau valitsused oskasid ka kärmelt raha kulutada.
Morneau aga väidab, et kasvavad kulutused stimuleerivad majandust. Aga lõpmatult mitte. Kui eelarve, mida ta kevadel esitas, nägi ette $28 miljardist puudujääki, siis sügiseks on see langenud $20 miljardini. Siiski, nagu iga tavakodanik teab, ühest taskust teise raha veeretada saab ainult nii kaua teha, enne kui võlglased tulevad oma osa nõudma.
Lähenemine on kuidagi polliannalik. Küll tulevikus leitakse ikka mingit sissetulekut. Võlgades elavad paljud maailma riigid. Vaid Hiina, kes lõpmatult trükib uusi rahatähti, et siis USA dollareid osta, saab väita, et nendel pole muid võlgu kui rahvusvaheliste kohustustega seotud. Ning seal teadagi elab valdav osa rahvast vaesuses.
Kuid faktid ei valeta – lõpmatuseni priisata ei saa. Miinustes ei saa ju kaua elada. Seda peaks isegi jõukad ministrid teadma.
TÕNU NAELAPEA
