http://www.ohtuleht.ee/675240/...
TEEL LINNA: Jälgimäe külas elav Hurma ei saa Tallinna poodi egaarsti juurde muidu, kui hakkab aga jalgsi kahe karguga mööda tiheda liiklusega Pärnu maanteed minema. Lähima bussipeatuseni on kolm kilomeetrit. Varem peatusid siin Mõisavahe teeotsas bussid. Nüüd enam mitte. (Laura Oks)
"Aasta on 2015! Kahjuks võtab sõnatuks," imestab riigikogu aseesimees Jüri Ratas oma Facebooki postituses selle üle, et Eestis on kohti, kus bussiliiklus on peaaegu olematu ja ainuke võimalus poodi minna on kas pöidlaküüdi või hobusega.
10 aastat tagasi polnud maal bussist mahajäämine suur probleem, sest poole tunni pärast tuli järgmine. Nüüd tuleks aga oodata heal juhul õhtuni, äärmuslikul juhul järgmise nädalani. Sestap maale elama asuvad inimesed juba teavad, et ilma autota seal elu ei ole. Aga on veel ka neid, kes on koguaeg maal elanud ja autot osta ei jaksa. Ja hobust enam ei ole. Nemad on tõenäoliselt oma vihastamised ära vihastanud ja imestamised ära imestanud – elu läheb edasi.
Imestada või mitte – selliseid kohti, kus bussiliiklus on kehv või pole seda üldse, on Eestis üksjagu. Juba aastaid.
Türilt 30 kilomeetri kaugusel on peatus nimega Rassi, kus buss peatub vaid kord nädalas neljapäeviti. Türile poodi, surnuaeda või postkontorisse sõitja peab arvestama, et ei saa sealt bussiga tagasi enne järgmist neljapäeva. Poest ostetud piim on selle aja peale tõenäoliselt juba tilgastanud.
Pärnu maanteel, Tallinnast viie-kuue kilomeetri kaugusel Mõisavahe teeotsas oli Vene ajal Nõude bussipeatus. Nüüd aga pole enam mitte peatustki, kus buss soovijate olemasolul peatus. Liikumispuudega, kahte karku kasutav vanaproua Hurma peab tiheda liiklusega maantee ääres liipama lähima bussipeatuseni kolm kilomeetrit, et jõuda poodi või arsti juurde.
Kolme lapse ema Jaanika elab perega Järvamaal väikses inimtühjas külas. Keskus jääb 12 kilomeetri kaugusele. Bussipeatus on küll maja ees, aga bussid ei peatu seal juba ammu. Ei sõida sealt enam isegi mitte mööda. Pereisa ja pereema aga käivad erinevatel aegadel keskuses tööl ja lapsed koolis-lasteaias. Päeva jooksul on vaja edasi-tagasi sõita mitu korda. Ilma autota pere kodust liikuma ei saaks.
Väike-Maarjast kümmekonna kilomeetri kaugusel elav noor ema hääletab peaaegu iga päev tee ääres, et minna lapsele lasteaeda järele. Bussid käivad väga harva ja autot noorel emal ei ole. Nii tuleb lasteaia ja kodu vahel pöidlaküüdiga seigelda. Ja loota heade inimeste lahkusele.
Tartu lähedal elaval pereemal on lähima bussipeatuseni umbes kilomeeter. Buss käib harva. Auto küll peres on, aga juhiluba on ainult mehel, kes on töö tõttu sageli kodust kaugel. Nii tuleb pereemal sageli lastega koos jalgsi linna kooli ja lasteaeda minna ning neile pärast järele minna. On päevi, kus ta peab neli korda edasi-tagasi käima, mis tähendab, et selleks kulub ära terve päev.
Kuldses keskeas Anu elab Kesk-Eestis väikses külas. Keskuseni, kus ta müüjana töötab, on 15 kilomeetrit. Kuna varahommikuti ja õhtuti bussi külast läbi ei sõida, läheb Anu seitsme kilomeetri kaugusel oleva bussipeatuseni jalgsi. Sama pika tee tuleb ta õhtul koju tagasi. Päevas kokku 14 kilomeetrit. Iga ilmaga. Sadagu taevast või pussnuge.
Maakohtade puuduliku bussiühendusega puutus vahetult kokku ka riigikogu aseesimees Jüri Ratas, kes postitas nädalavahetusel oma Facebooki-seinale loo sellest, kuidas ta sõitis Jõgevale läbi Aegviidu ja umbes 12 kilomeetrit enne Aegviidut hääletas üks proua Pillapalu bussipeatuses.
"Võtsin ta peale ja ta soovis minna poodi. Pood asub Aegviidus. Küsisin, kuidas bussiliiklusega lood on. Seda ei ole üldse ja ainus võimalus on minna hääletamise abil või hobusega. Aasta on 2015! Kahjuks võtab sõnatuks," kirjutab prouat aidanud Jüri Ratas oma postituses.
Miks paneb selline olukord riigikogu aseesimeest imestama, kui osa maainimesi peab bussivaba elu juba aastaid taluma?
"Kindlasti ei pannud maapiirkondade halb ühistranspordiühendus mind imestama," selgitab Ratas. "Riigikogu aseesimehena olen kohtunud inimestega kõigis Eesti omavalitsustes ning tean, et puudulikud transpordivõimalused on peaaegu igal pool tõsine murekoht. Jagasin konkreetset Pillapalu juhtumit, et sellele probleemile konkreetse näite põhjal tähelepanu juhtida."
Ratas lisab, et riigil tuleb koostöös omavalitsustega luua üle-eestiline tasuta ja efektiivne maakonnasisene ühistranspordisüsteem. "See annaks inimestele võimaluse käia iga päev bussiga tööl, koolis ja poes ning külastada vajadusel suuremates keskustes asuvaid teenindusasutusi. Liikumisvabadus on inimõigus ning iga Eesti elanik ei soovi ega saa endale üha kallinevate kütusehindade valguses soetada isiklikku sõiduautot," räägib Ratas.
Põhihäda— reisijate nappus
Alates 2014. a sügisest on kogu Eestis käigust ära jäänud üheksa kaugbussiliini. Neist kuus on osaliselt asendatud. Alates 2014 veebruarist on väljumiste arvu vähendatud 12 kaugbussiliinil. Alates 2014 märtsist on uusi käivitatud kaugbussiliine ja lisaväljumisi 11. Maanteeameti ühistranspordi osakonna juhtivekspert osakonnajuhataja ülesannetes Aini Proos ütleb, et kaugbussiliinide töös on eelkõige toimunud turu korrastamine, mis arvestab muu hulgas ka tihenenud rongiliiklusega. Samas pole näiteks pärast kaugliini sulgemist enam võimalik Rakvere poolt hommikul Tamsalusse saada ega õhtul tagasi.
Vähemaks jääb kaugliine Rakvere-Tartu liinil, mis mõjutab Rakke ja Väike-Maarja ühenduvust Rakverega. Maakonnaliinidel on aastatel 2013–2015 näiteks suletud üks kommertsliin – Valgamaal. Nii Lääne-Virumaal, Hiiumaal kui ka Valgamaal on liikumisvõimalused kasinamaks jäänud, kuna liinide väljumisaegu on kärbitud. Samas on mitut maakonda ühendavat kommertsliini küll suletud, aga kuna elanikud on liini vajanud, on need arvatud maakondade liinivõrgu koosseisu. Tartumaal on uue hanke raames sõlmitud lepingu alusel loodud liinidega ühistranspordi võimalusi piirkondadesse, kus enne liiklus puudus.
Põhihäda mitmel pool on Proosi sõnul reisijate nappus. "Lihtsalt kolitakse minema." Reaalne oht ühenduse katkemiseks lähiajal on Tõrva–Tartu liinil, kus võib käigust ära jääda kolm liini. Samas Valga maakonna elanikele on ühenduse säilimine Tartuga eluliselt tähtis.
Tühjast liinist vedaja huvitatud pole
Autoettevõtete liidu tegevjuht Villem Tori ütleb, et kahtlemata on kommertsliinide sulgemise peamiseks põhjuseks sõitjate vähesus.
"Sõitjate arv, mille puhul liini sulgemist kaaluma hakatakse, on iga bussifirma puhul erinev äriline kaalutlus ja sõltub paljudest asjaoludest," märgib Tori. Loomulikult teeb see inimesed pahaseks, kui nende sõiduvõimalused vähenevad.
Tori selgitab, et kui vedaja sulgeb kommertsliini, siis üldjuhul korraldab maanteeamet samale liinile konkursi. Reeglina aga ühtegi soovijat ei ole, sest ükski vedaja ei pane liini kinni lihtsalt lõbu pärast.
"Kui liin jääb täitmata, võib maanteeamet koos maavalitsusega kaaluda näiteks käigusolnud liini mingi sõitjatele vajaliku osa muutmist riigi poolt doteeritavaks avaliku teenindamise lepingu liiniks, millele tuleb omakorda leida konkursi korras vedaja," selgitab Tori.
