Sel nädalal oli Eesti poliitilisel maastikul palju elevust. Esmaspäeval kogunes avaistungile Riigikogu 12. koosseis, valides esmalt endale esimehe ja aseesimehed.

Samal päeval allkirjastati ka IRLi ja Reformierakonna koalitsioonilepe. Peaminister Andrus Ansip ütles seda riigikogus tutvustades: „Korras majandus toob kaasa kõigi Eesti inimeste elatustaseme tõusu – nii võtan ühe lausega kokku mahuka, 55-leheküljelise koalitsioonileppe.“

Ansip teatas esmaspäeval riigikogus ka valitsuse tagasiastumisest ning sai hiljem Kadriorus president Toomas Hendrik Ilveselt ülesande moodustada uus valitsus. Teisipäeval tutvustas ta ministrikandidaate riigipeale, kes nimetas ametisse uue, Eesti 46. valitsuse, mille liikmed andsid kolmapäeval riigikogus ametivande ja pidasid oma esimese istungi neljapäeval Stenbocki majas.

On tähelepanuväärne, et esimest korda Eesti ajaloos moodustati valitsus vaid 3 päevaga, aga ka see, et uude valitsusse kuulub kõigest üks naine – keskkonnaminister Keit Pentus. Pole siis ime, et 6. apr. Õhtulehe juhtkirjas nimetatakse uut valitsust „naistrummariga positebändiks“. „Kahju, see signaal meie arengutasemest kajab väljapoole kui trummipõrin ja kõvemini kui me ise arvata oskame,“ loeme juhtkirjast. Kuid samasugune pilt on ka riigikogus. Endine eurosaadik ja nüüd riigikogus tööle asuv Marianne Mikko ehmus Toompeal nähtud pintsakute hulgast, sest Euroopa Parlamendis on iga kolmas saadik naine. „Mind jääb painama küsimus, miks Euroopa Liidu liikmesriigis Eestis naisi nii vähe usaldatakse,“ ütles ta.

Mida siis oodata uuelt riigikogult? „Eelmise koosseisu ajal oli kuulda kriitikat, et riigikogu on liiga palju muutunud valitsusest tulevate otsuste kinnitajaks, kummitempliks.“ (EPL, 04.04.11.) Muidugi ei tohiks riigikogu piirduda üksnes valitsuse otsuste formaalse kinnitamisega, kuid endine riigikogu liige Hannes Astok näeb asju teisiti. Ta kirjutab: „Kui eelnõu ilma suurema kisa ja kärata vastu võetakse, tähendab see head [eel]tööd komisjonis. Ja vastupidi – kui eelnõu üle puhkeb suure saalis raevukas debatt, on keegi oma tööd teinud keskpäraselt.“

Teine oluline, poliitilist kultuuri ja demokraatia küpsust väljendav aspekt riigikogu töös peaks olema arvestamine opositsiooniga, kes samuti esindab suurt hulka valijaid. Elu näitab aga, et sageli sõidetakse opositsiooni arvamustest otsekui teerulliga üle. „Teerullipoliitika toodab tavasid ja need tavad võivad töötada oma loojate vastu,“ öeldakse Postimehe 4. apr. juhtkirjas. Ka president Ilves soovitas riigikogu avaistungil peetud kõnes arvesse võtta teistsuguseid arvamusi.

Loodetavasti peavad riigikogulased meeles, et istungisaali „hüplik“ laekujundus viitab vajadusele otsuseid kaaluda nii ühelt kui ka teiselt poolt, ja et lae keskne osa sümboliseerib ühtsele otsusele jõudmist. Jõudu neile selleks!

Märkmed: