Arved Viirlaid, PÕHJATÄHE POJAD (autobiograafiline roman), ILMAMAA 2009,
lk. 451
Kui keegi (hulle on eestlaste keskel „tuhandit“) maakeeli trükitud raamatuid margapuuga kaaluma hakkab, siis ta täheldab, et mälestusteoseid on trükitud suure kaalunumbriga, kui kilodes mõelda. See kinnitab tõsiasja – oleme üldise kirjaoskusega. Trükivärvi ja paberit on läinud. Vaevalt keegi koguproduktsiooni lugenud on. Vaevalt et keegi sellele paberi ja trükivärvi kulule õiget hinnangut suudab anda.
Siin on ausat ja lihtsameelset, on häbelikku tunnistust ja häbitut mahasalgamist ja teadlikku unustamist. On arukust, järelemõtlevat ja analüüsivat. Kohati enesehaletsus ehk enese suuremaks kirjutamise hullus. Kindel, et mälestuste kaudu (ka ebaõnnestumised ühes arvata) saab rahvuskultuur rikkamaks.
Olgu, Looja veskid jahvatavad tasapisi ja tõde tuleb ajas päevavalgele. Ole sa professor, peaminister või korruptiivne vallavanem – pääsu sul ei ole. Sa võid ju loota, et mingi uus „olga lauristini võim“ hakkab kirvega eesti trükiseid hävitama, aga eksid veidi. Ikka jääb mõni eksemplar alles ja sinul – vargapoisil – pole „Maa ja rahva ajaloos“ kohta.
Võtan täna ette kiita sel aastal Eestis ilmunud kahe ulgu-eesti autori teoseid (memoriaalsed mõlemad).
Muidugi on kahju, et siinmail enam eestikeelseid raamatuid ei ilmu ja kahju sellestki, et omakeelne originaalkirjandus kodumaal ei müü. Võib ju ennast lohutada – talve aeg ju ja karu imeb käppa. Tegelikkuses on tõtt vähe – ei ole rahapuudust Eestis ega väli-ilmas. Probleem on paigutuses – ja kogu lugu! Ja see on juba omaette ja tõsine lugu.
Ei ole ajamärgid meile soodsad. Olin täna raamatukogus ja pidin tõsiasja tunnistama: eestikeelne osakond on suletud. On’s see multikultuurilise Kanada poliitika? Ei tea. Ühte tean küll: keegi ei tõsta häält! Mina ka mitte,sest sinna osakonda polnud aastaid ilmunud ühtegi maakeelset originaalraamatut, üks viimane oli vist Titma-Kenkmani kommunismi ülistav „uuring“ keskkoolilastest. Õnneks on Torontos veel paiku, kus saab head maakeelset kirjandust laenata. Ja kahjuks ei viitsi iga eesti mees ega naine neid kohti üles otsida.
See sissejuhatamine tuli pikk ja armas lugeja tuleb raamatute juurde viia.
Mitmel pool viidatakse – kes Piibli leht leheni kaks korda läbi loeb, see läheb hulluks. Olen Hellari raamatud kõik kaks korda läbi lugenud ja (arvan) hulluks pole läinud. On’s see minu süü või Hellari oma? Kohe mitte ei tea. Siinkohal arvustatav on avaldatud teises trükis ja täiendustega raamat, mis ajab asja keerulisemaks, aga hullumaja usteni siiski ei vii. Hellari publitsistivaist on sedapuhku vist allunud kirjastaja diktaadile – toetuse saamiseks vajame sedavõrd lehekülgi. Raamatu põhiosale see kahju ei tee: Hellar laulab kiitust Eesti Vabariigile ja tema hiilgusele – tsaariarmeest võrsunud ja Eesti Vabariigile truudust vandunud ohvitserkonnale.
Kaabakad hukkasid pea terve selle ühiskonnakihi. Hellar, kes kogu oma lapsepõlve elas nende meeste keskel, oskab luua eesti ohvitseridele väärika mälestusmärgi. Ta on nähtavasti läbi töötanud kogu (meile kättesaadava) materjali ja teab kinnitada, et eesti ohvitseride hulgas oli vaid üks „nahapäästja“ – valetaja ja reetur. Kommunistid lasksid selle kah maha.
Ja siit ühe probleemi juurde: Toronto linnas ja Toronto Eesti Majas on liikunud ringi, kõnedega esinenud ja aupärgi vastu võtnud mitmed tänased Eesti Kaitseväe ohvitserid. Hellari poolt kinnitatud taset pole märganud: midagi jääb puudu. Ootaks nagu enam tarkust, enesekindlust ja märgatavat sisemist veendumust – olen andnud oma elu Eesti Vabariigi kätesse.
Hellar Grabbi VABARIIGI LAPS on teos, millel on suur väärtus, eesti ohvitseridele lausa kohustuslik kirjandus.
Ja allakirjutanu ei suuda vastu panna kiusatusele: publitsist Hellar on alustanud luuletajana! Leidsin Geislingeni Eesti Gümnaasiumi 1945 – 1948. a. albumist tema luuletuse RÄNDUR. Toon siinkohal ära kaks värssi:
… Seljataha jäänud maha / palju kodukolde sütt. / Kannel kaasas, vibu kaasas – / Olen laulik ma ja kütt!
Suvehõngu nagu lõngu / puistab tuul see igal pool. / Sellel teel mul alles veel mu / nooletupes üksik nool…
Kenad värsid ja tubli ennustus. Ometi: nooli oli ses tupes rohkem! Tabamusi kah.
•••
Arved Viirlaidi luuletajakarjäär pole mingi saladus: kogusid ja tõlkeid on selleks liiga palju.
Oma elutöö on mees teinud aga proosas, seegi mitmetesse keeltesse tõlgitud. Einar Sanden kirjutas kunagi, et selle hiigeltöö teinud mees vääriks vabariigi poolt eluaegset tunnustust. Midagi ju on, aga mitte Sandeni soovitut.
Autobiograafiline romaan PÕHJATÄHE POJAD on teos, mis kuulub meie kuldraamatute sekka. Kogu taust, meisterlik keelekasutus ja tundeelu edasiandmine on küpse meistri suurteos. Lugemisel pikkisin raamatu nagu siili okkaliseks viidetega, mis tuleks eraldi tsitaatidena välja tuua.
Kujutan ette, et seda vihjet lugedes kerkivad lehe toimetaja juuksed püsti – nii ikka ei saa. Jah, ei saa. Raamatut tuleb lugeda ja oma pilt luua.
II maailmasõja hullumeelsus seadis eesti mehe (hingelt vast talupoja ja südamest kodumaa patrioodi) valikute ette, kus tuli talitada oma parema arusaama järgi. Soomepoiste liikumine nende seas, seegi vast, et 2000 neist tulid kodumaale tagasi viimast võitlust võitlema.
Arved kirjutab oma lugu ja siinkohal ei saa läbi tsitaadita: „Jalkalasse saabudes olime aga veoauto pärakasti täis uljaid ja kogenematuid, igaks seikluseks valmis noori mehi. Jalkala laagrist ja Vallila pataljonist, kuhu me nüüd ametlikult kuulusime, teadsime ainult seda, mis soomlased olid jõudnud varem saabunuile kõnelda. … Soomlased kinnitasid juhtmõtteks: „Niskasta kiinni ja puukko selkään…“
Noored mehed läksid kinni maksma Vabadussõja võlga. Teekond kujunes raskeks, ohvriterohkeks.
Arvedi raamat on jällegi lugu, mis peaks rahvuslikku kasvatust taotlevatele inimestele olema käsiraamat.
Need kaks raamatut ei tohiks piirduda vaid nimetamisega, neid peaks ostma ja levitama. Kindlasti on neil koht eesti memuaarikirjanduse kuldriiulil.
