Foto: Kairit Leibold/ERR
Inimeste keskkonnateadlikkus sõltub suuresti nende elatustasemest, tõdeb polaaruurija Timo Palo. Samal ajal on aga ka palju oodata, et kliima nimel streikivatel lastel oleks akadeemikute teadmised.
Selle aasta suur teema on olnud keskkond ja kliima. Seitse aastat tagasi kirjutasid sa oma nime polaaruurimise ajalukku, kui koos oma partneriga tulid põhjapooluselt jalgsi Teravmägedele ilma lisajõuta. Selle eest te saite nii-öelda Guinessi rekordi staatuse. Ütle päris alguseks, kui kerida see olukord nulli ja te peaksite praegu hakkama sedasama retke sealt põhjapooluselt ilma lisajõuta Teravmägedele tegema, kas see oleks üldse praegu enam võimalik?
Ma arvan, et oleks võimalik, ma usun vähemasti. Kuigi peab ütlema, et need muutused on Arktikas edasi toimunud. See on endiselt kõige kiiremini soojenev piirkond meie planeedil. Just hiljutine teadusartikkel pakkus välja, et aastavahemikus 2040–2060 võiks ta saada suve lõpuks jäävabaks.
Aga kliimasüsteemis on ka väga palju sellist sisemist muutlikkust. Need olud ja aastad pole vennad, olud muutuvad. Võib juhtuda ikka, et mõni on selline soodusaasta, mis võimaldab sul selle (retke) ellu viia.
Mis selle aasta 2019 siis nii eriliseks teeb, et teadlased kirjutavad suuri ühispöördumisi, lapsed ei käi reedeti enam koolis, noored kliimaaktivistid, neist on saanud meediastaarid. Mis selle kliimaga, maakera loodusega toimub, et ta just nüüd tõepoolest nii niimoodi domineerib meie avalikkust?
Kliima on muutunud juba pikka aega ja on muutunud ka viimastel aastakümnetel. Ka sellest inimtekkelisest muutusest on räägitud juba aastaid. Miks just see viimane aasta kuidagi väga eriliselt silma paistab, selle info põhjal, mis selle kohta on levinud ja levitatakse? Ma ei arva, et see oleks üks kindel sündmus. Tõenäoliselt on see paljude asjaolude ja sündmuste kokkulangemine.
Mainisid noorte kliimastreike, süsinikukvoodi hind tõusis märkimisväärselt, kolm korda. Meil oli ÜRO kliimatippkohtumine, riigid tegid sinna uusi ambitsioonikaid panuseid. Üks väga murettekitav koht on Antarktika ja Gröönimaa liustike ebastabiilsuse kasv ja uus info selle kohta, et need suured hiiglased on tõenäoliselt ärganud. Need võivad väga oluliselt panustada maailma meretaseme tõusu, mis võib olla suurem, kui me oleme arvanud.
Peab ka ütlema, et toimunud ka päris mitmed olulised looduskatastroofid: Amazonase ja Siberi tulekahjud, erakordselt tugev Euroopa kuumalaine. Teaduslikus mõttes üksikjuhtumitena ei saa nende põhjal veel mingeid kindlaid järeldusi teha, aga ütle seda inimesele, kes selle tõttu seal kannatavad.
Võid sa võib-olla tuua mingisuguse parameetri või milliseid protsesse maakera looduses võiks jälgida, mille järgi saab lugeda, kuidas meil olukord on?
Sellest infost läbi närimine on keeruline. Sa pead ikka põhjalikku tööd tegema, tõesti aega kulutama, et tõde, mingit tervikpilti sealt saada. Loomulikult neid müüte tekib ka aeg-ajalt.
Üks viimane, sellel samal aastal, mis mulle hästi meenub, oli seoses Amazonase metsatulekahjuga. Ökoloogiliselt tohutu kriis, kahtlemata oli ka süsiniku CO2 emissioon väga suur. Läks lendama müüt, mille korjasid üles isegi paljude maailma suurriikide juhid ja viisid selle ka ÜRO kliimatippkohtumisele, et maailma hapnikuvaru on ohus. Amazonas, mis toodab 20 protsenti maailma hapnikuvarust. Meil pole varsti enam õhku, mida hingata.
Teadlased on püüdnud seda müüti maha tõmmata. Sellest on palju räägitud, et see on täiesti vale arvamine. Tegelikult Amazonas küll fotosünteesi käigus toodab hapnikku, kuid praktiliselt kogu selle osa tarbib ta ise läbi puude rakuhingamise, läbi nende mikroobide elutegevuse, kes lagundavad seda biomassi seal metsa all.
Põhimõtteliselt on neto-hapnikutootmine on null. Meie tõeline hapnikutootja ja on teinud seda väga pika aja jooksul miljardite aja jooksul või pole muutunud lühikese ajaga, on ookean. Seda nimetatakse sinisteks kopsudeks.
Nüüd arvata, et need üksikud sündmused kuidagi mõjutavad Maa hapnikuvaru, see on täielik müüt. Võib öelda nii, et isegi ökoloogiliselt tohutu katastroofi korral, kui kogu Maa pind põletatakse ära, muutuks hapnikuprotsent atmosfääris ainult karvavõrra.
Edasi siit: https://novaator.err.ee/101629...
