Palmse valla Metsanurga küla lähistel Paunmetsa sügavuses avati ilma suure kärata 15. mail 2004 Lembit Sõmeri eestvõttel temale kuuluval maa-alal Alfons Rebasele pühendatud mälestusrist: „Siit alustas oma sõjateed 1941.a. kolonel Alfons Rebane (1908—1976)“. Seal asus varjupaika põgenenud 150 mehe salga juhiks 33-aastane vabadusvõitleja. Mälestusmärk on tehtud kohalike inimeste kätega ja kuludega. Kahjuks ei ole kerge seda üles leida — on vaja kohalike inimeste abi.
Eesti Vabariigi juubeliaastal planeeriti 18. juunil 2008 tähistada Valgas ajaloopäeva sõjaajaloo konverentsiga. Selle raames oli ka ette nähtud paigutada kolonel Alfons Rebase mälestusplaat Kaitseliidu Valgamaa Maleva staabihoone välisseinale ja see auvahtkonna, Kaitseliidu Valgamaa Maleva pealiku (Rein Luhaväli), Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimehe (Gunnar Laev) ja sõjamehe õetütre (Marina Iwanova-Rebane) poolt ametlikult avada. Oli ka ette nähtud Valga Isamaalise Kasvatuse Muuseumi juhataja major Meelis Kivi ajalooline ettekanne. Juba väljasaadetud kutsetel oli kirjas ajaloopäevade korraldajatena Valga Isamaalise Kasvatuse püsiekspositsioon, Kaitseliidu Valgamaa Malev ja Valga Muuseum. Ürituse toetajate hulgas oli Kaitseliidu Peastaap, Valga Linnavalitsus, Valga Maavalitsus, Kaitseliidu Sakala Malev, Kaitseliidu Lääne Malev, Eesti Vabadusvõitlejate Liit ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. Viimasel minutil teatati Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu esimehele (Harald Mäepalu), et üritus jääb ära. Major Meelis Kivi nimetas: „Meile tuli käsk üritus ära jätta ja Rebase nimigi unustada.“ Janika Kressa artiklis (Kultuur & Elu, nr. 3/2008), kust need andmed pärinevad, ei ole nimetatud, kes Valga ajaloopäeva nurja ajas.
Valgas sündinud kolonel Rebase 100. sünniaastapäeva tähistati siiski 26. juunil. Aga keelati ära Vabadusvõitlejate Liidu rahastatud mälestusplaadi paigutamine Kaitseliidu Valgamaa maleva staabihoone seinale. See leidis endale koha Valga Muuseumi kitsasse trepikotta.
Nii on lood tänapäeva Eestis, kus ikka veel kardetakse ja häbenetakse meie ajalugu, meie vabadusvõitlejaid ja sõjasangareid. Ainult poolsalaja sügavas erametsas saame austada sõdureid, kelledest paljud andsid oma elu riigi eest, mida nad jäägitult armastasid. Kuhu on jäänud ürgõigus kaitsta oma maad, ükskõik siis missuguse värviga riietuses?
