Esimese jutiga arvasin, et see on see kuulus apukurgi aeg, mille süiks ajakirjanikud ikke oma uudisenappuse ajavad. Aga siis tuli Ärman ja lükkas mu tühja kurgitünni kolinal ümber. Oli hinternetist järgi kaend, et Eestimaal on irmus kehv kurgiaasta. Kui värsket kurki saada ei ole, no mida sa ing siis veel apendad. Talina turul pidada kurgid olema kallimad kui maasikad. Leht oli kurt, et kui nii edesi läheb, siis tuleb kurkisi lõunamaalt tuua. Kas Idaaliamaalt apelsiinidega pooleks vai kuskilt veel kaugemalt, seda pole öeldud.
Aga no kui kurk nii kallis, on teda siis vaja osta. Ajame odavate maasikatega läbi. Maasikas muidugist viina juurde sakuskaks ei kõlba, aga selle eest pole teda vaja apendada. Teeme nii, et kui saab kurgita läbi, saab viinata kah. Pistame maasikmammu suhu ning ajame magusat juttu. Ega pea alati kisklema ja kraaklema.
Aga millest me kõneleme? Keda me selle magusa suuga kiidame? Et mina ise olen irmkena inime, see on juba üldiselt teada ja teisi ei tea-tunne, kõik on ära surd. Võiks ju ennast kah veel kiita, aga mis oma kiitusega juhub, see on vanasõna kaudu teada. Kes selle aisu sees elada tahab.
Ärman tegi ettepaneku, et õpime ajaviiteks mõne uue ameti. No minugi poolest, aga mida ma selle uue ametiga peale akkan, keski ju minusugusele tööd ei anna. Ärman siis täpsustas, et ei peagi amet olema, aitab obist. Aga no misuke obi? Tema kohe, et näituseks langevarjuga lennukilt alla kargamine. Seda me pole kumpki enne teind. Mulle läks selle jutu peale veike ulakuse uss naha vahele. Ütlesin poisile selle maasikase suuga, et kargamise vasta pole mul kedagi, aga milleks langevarjuga? Mis ma oma langemisest varjan, ilma varjuta saab kah.
Poiss sai aru, et teda oli aneks tõmmatud, sülitas ja läks koju. Mina tegin viimase minevaastase kurgipurgi lahti ja ammustasin mõnuga. Kuniks elu!
Kargu Karla