Tegelikult, mis sel võilillelegi viga. Lehed salatikaussi ja sama moekas kui rukola. Aga tore on avastada uusi lilli ja seetõttu olen tänulik inimesele, kes tõi kunstinäituse avamisele teepervelt kaasa just neid lilli. Kui kõik ostnuks ainult tulpe ja nartsisse, oleks olnud üks õpivõimalus vähem.
Südalinna galerii vaasis vajusid nad mõistagi kiiresti longu, nagu paljud õrnad metsalilled, keda me küll oma kodudesse väga tuua tahame, kuid kes seal kiiresti ahastusest närtsivad. Sinililled pidasid seekord veidi kauem vangistuses vastu, kui nood paiselehed. Seda nad vaat ongi. Inglise coltsfoot. Ja kummardumine on nende eripära: paiselehe kollane õisikututt on enne ja pärast õitsemist longus, puhkenud õis aga täiesti püsti ja särab nagu väike päike. Võilill küll nõnda alandlikult ei käitu. Ja võilille vars on täiesti sile, paiselehe oma aga väikeste nubludega lehistunud – need on soomusjad, peaaegu kilejad ja mitte rohelised, vaid punakaspruunikad. Seal see sukulendi ehk lihaktaime mahlase paksu varre sarnasus.
Nüüd ei eksi te enam iial ja seda minagi, kuigi eksimiseks antakse küllalt, suisa rahvusvahelisi võimalusi. Inglise keelt kõnelevad on taime nimeks pannud coltsfoot, rootslased hästhov ja sakslased der Huflattich kuna taime lehed, kui need hiljem ilmuvad, on varsa kabja jälje kujulised. Eks seda sarnasust näe eestlanegi, kuid tema jaoks on varsakabi siiski üks teine kollaste õitega, tibake hiljem õitsev taim (ingl. Marsh Marigold). Sellel on suuremad läikivad varsa kabja kujulised lehed ja kasvab jalad vees; eriti meeldivad talle vesised kraavid. Paiseleht kükitab aga just kõrgematel kohtadel jäätmaadel ja teeservadel.
Tahate veel ajutrenni? Ei karda, et nimed segi läevad? Soomlased, kujutage ette, ütlevad sellesama paiselehe kohta leskenlehti – leseleht! Eestis on ka leseleht, aga hoopis teist masti: väike, kahest südamekujulisest lehest koosnev taimeke, mis kasvab varjulisemates metsades. Temast tärkab väike valge õiekobar ning hiljem ilmuvad punased marjad. Olete Kanadas seda kindlasti näinud, seal kutsutakse teda False Lily of the Valley või Canadian May Lily/ Canadian Mayflower.
Kes näeb kapja, kes lehe kahe poole erinevust. On ju lesk õnnetu nagu vaeslaps? Ning meie levinumad paiselehe rahvapärased nimed olevat vaeselapseleht ja ämmakuleht (ämmak tähendab murdes võõrasema). Seletus nimede kohta käib nii: „lapsed panevad paiselehe suuri lehti vastu nägu, pealmine pool tundub külm, see on võõrasema, alumine pool on soe, see on oma ema.“ Paiselehe pärislehed, mis ilmuvad alles pärast õitsemist, on väga suured, kabjakujulised, pealt tuhmrohelised, alt aga tihedalt valge vildiga kaetud. Nii et taime väljanägemise tõlgendused on mingil määral siingi kattunud.
Antud klaperjaht on parim näide, miks ladinakeelsed nimed on nii olulised mõistmaks, millise taimega on kuskil parajasti tegu. Kui kõik tõlgendaksid oma keelde ladinakeelse algnime, oleks kindlalt vähem segadusi. Samas on tore, et iga rahvas näeb asju erinevalt. Paiselehe ladinakeelne nimi on Tussilago farfara, kusjuures tussilago tähendab köhavaigistajat. Romaani keeli kõnelevad rahvad on oma nimedega solidaarsemad: itaallastel La Tossilaggine, prantslastel Le tussilage ja hispaaniakeeli Tusilago. Võib-olla oli eestlastele köharavist tähtsam purustatud paiselehega paistetuse ravimine. Irooniline tundub aga asjaolu, et astmat ja köha raviti omal ajal paiselehe SUITSETAMISEGA. Aja aga kurja kurjaga, lausa tuld tulega (fight fire with fire), aga ravimtaime mõju pidi kuidagi kopsu jõudma.
Paiseleht on pärismaine paljudes Euroopa ja Aasia piirkondades ning rändas kolonistidega Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse oma raviomaduste pärast.
Pole ma võilill ühti! (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kevade on Eestis täies hoos
Moto:
Imelikult astub alla
Kevad kellukesi tilistades.
Paneb aralt maale ühe talla,
Teine tald jääb õhku kumisema... Henrik Visnapuu
. Möödas on viie kuu pikkune lumerohke talv, millise viimsed lumehangeküürud lamasid määrdunult veel isegi maipühadel emadepäevani välja maja taga vilusas hoovis.
Kuigi kevad oli hiline, siiski jõudsid põllumehed koheselt külvata seemnevilja lumeniiskesse mulda ja maa soojenes nädalase soojalaine aegu, - kuni nobe talumees pani kohe kartuli vagudesse mulda. Aedades on maitseroheline saadaval ja viimased peenradki juba külitud.
On jälle soojust ja lillede lõhna, mida ergastab paaripäevane äikesevihm, pannes looduse hoogsalt tärkama. Võilillede vaibad oma kullas säravad päikesekiirtes ja kutsuvad maale, kus nurmenukud vaatavad kõikjal - karjamaal, nurmedel sulle vastu. Kased on end rüütanud kaunisse õrnrohelisse lehestikku ja toomingad on metsikult õites. Ja jälle kuuled metsatukas käo kukkumist, loetledes nende arvukust oma mõtetes...; samas märkad pistriku hõljumist kõrgel taevalaotuses põldude kohal. Ärgas elurütm on taludes käima läinud täie hooga!
Kas kuuled, kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind veel kord tagasi...?
Võttes end koolitööst vabaks mõneks päevaks, - ja nii tekkis võimalus jalgrattamatkaks, et külastada lapsepõlve paikkasid Raplamaal; ränk lumekiht oli möödunud talvel mõnede vanemate hoonete katused sisse varistanud, kus sarikad ja roovitus ei pidanud lumeraskele survele vastu.
Kahju oli näha, et Hageri kiriku ja pastoraadi silmseosesse lähedusse ehitatud muistne vennaste palvemaja rookatus oli sisse varisenud, kuid usinad käed olid juba abiks ning koristustööd on käimas...
Koolilastel on ammuilma teada, et toomede õitseaegu lõpeb koolitöö maakoolides, sest hoolsaid lapsi vajavad kevadetoimetustes koduaiad, põllud, aasad ja metsad.
Karjamaa märgade mätaste kohal olid liuglevalt tiirlemas kiivitajad ja väärikas toonekurg maandus kraavikaldale, et minna jalutas toiduotsingule. Õhk oli siurulaulust värelemas, kutsudes jalutama karjamaale, kus avastad, et lapsepõlve suur mängukivi luhatiigi ääres on rohtu kasvanud...
Tore on koolipõlve mälestuste matkareisi lõpetada Henrik Visnapuu armsa kodulüürikaga:
...Üle kodumäe kumera kupli
Suveöö sumestav valu.
Toomingad valvavad talu,
Üle ussaia vaatavad kopli...
Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinn-Nõmme, 22. maikuupäeval 2011.a
Moto:
Imelikult astub alla
Kevad kellukesi tilistades.
Paneb aralt maale ühe talla,
Teine tald jääb õhku kumisema... Henrik Visnapuu
. Möödas on viie kuu pikkune lumerohke talv, millise viimsed lumehangeküürud lamasid määrdunult veel isegi maipühadel emadepäevani välja maja taga vilusas hoovis.
Kuigi kevad oli hiline, siiski jõudsid põllumehed koheselt külvata seemnevilja lumeniiskesse mulda ja maa soojenes nädalase soojalaine aegu, - kuni nobe talumees pani kohe kartuli vagudesse mulda. Aedades on maitseroheline saadaval ja viimased peenradki juba külitud.
On jälle soojust ja lillede lõhna, mida ergastab paaripäevane äikesevihm, pannes looduse hoogsalt tärkama. Võilillede vaibad oma kullas säravad päikesekiirtes ja kutsuvad maale, kus nurmenukud vaatavad kõikjal - karjamaal, nurmedel sulle vastu. Kased on end rüütanud kaunisse õrnrohelisse lehestikku ja toomingad on metsikult õites. Ja jälle kuuled metsatukas käo kukkumist, loetledes nende arvukust oma mõtetes...; samas märkad pistriku hõljumist kõrgel taevalaotuses põldude kohal. Ärgas elurütm on taludes käima läinud täie hooga!
Kas kuuled, kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind veel kord tagasi...?
Võttes end koolitööst vabaks mõneks päevaks, - ja nii tekkis võimalus jalgrattamatkaks, et külastada lapsepõlve paikkasid Raplamaal; ränk lumekiht oli möödunud talvel mõnede vanemate hoonete katused sisse varistanud, kus sarikad ja roovitus ei pidanud lumeraskele survele vastu.
Kahju oli näha, et Hageri kiriku ja pastoraadi silmseosesse lähedusse ehitatud muistne vennaste palvemaja rookatus oli sisse varisenud, kuid usinad käed olid juba abiks ning koristustööd on käimas...
Koolilastel on ammuilma teada, et toomede õitseaegu lõpeb koolitöö maakoolides, sest hoolsaid lapsi vajavad kevadetoimetustes koduaiad, põllud, aasad ja metsad.
Karjamaa märgade mätaste kohal olid liuglevalt tiirlemas kiivitajad ja väärikas toonekurg maandus kraavikaldale, et minna jalutas toiduotsingule. Õhk oli siurulaulust värelemas, kutsudes jalutama karjamaale, kus avastad, et lapsepõlve suur mängukivi luhatiigi ääres on rohtu kasvanud...
Tore on koolipõlve mälestuste matkareisi lõpetada Henrik Visnapuu armsa kodulüürikaga:
...Üle kodumäe kumera kupli
Suveöö sumestav valu.
Toomingad valvavad talu,
Üle ussaia vaatavad kopli...
Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinn-Nõmme, 22. maikuupäeval 2011.a
Arvamus
TRENDING
