Tegelikult, mis sel võilillelegi viga. Lehed salatikaussi ja sama moekas kui rukola. Aga tore on avastada uusi lilli ja seetõttu olen tänulik inimesele, kes tõi kunstinäituse avamisele teepervelt kaasa just neid lilli. Kui kõik ostnuks ainult tulpe ja nartsisse, oleks olnud üks õpivõimalus vähem.
Südalinna galerii vaasis vajusid nad mõistagi kiiresti longu, nagu paljud õrnad metsalilled, keda me küll oma kodudesse väga tuua tahame, kuid kes seal kiiresti ahastusest närtsivad. Sinililled pidasid seekord veidi kauem vangistuses vastu, kui nood
paiselehed. Seda nad vaat ongi. Inglise
coltsfoot. Ja kummardumine on nende eripära: paiselehe kollane õisikututt on enne ja pärast õitsemist longus, puhkenud õis aga täiesti püsti ja särab nagu väike päike. Võilill küll nõnda alandlikult ei käitu. Ja võilille vars on täiesti sile, paiselehe oma aga väikeste nubludega lehistunud – need on soomusjad, peaaegu kilejad ja mitte rohelised, vaid punakaspruunikad. Seal see sukulendi ehk lihaktaime mahlase paksu varre sarnasus.
Nüüd ei eksi te enam iial ja seda minagi, kuigi eksimiseks antakse küllalt, suisa rahvusvahelisi võimalusi. Inglise keelt kõnelevad on taime nimeks pannud
coltsfoot, rootslased
hästhov ja sakslased
der Huflattich kuna taime lehed, kui need hiljem ilmuvad, on varsa kabja jälje kujulised. Eks seda sarnasust näe eestlanegi, kuid tema jaoks on
varsakabi siiski üks teine kollaste õitega, tibake hiljem õitsev taim (ingl.
Marsh Marigold). Sellel on suuremad läikivad varsa kabja kujulised lehed ja kasvab jalad vees; eriti meeldivad talle vesised kraavid. Paiseleht kükitab aga just kõrgematel kohtadel jäätmaadel ja teeservadel.
Tahate veel ajutrenni? Ei karda, et nimed segi läevad? Soomlased, kujutage ette, ütlevad sellesama paiselehe kohta
leskenlehti – leseleht! Eestis on ka
leseleht, aga hoopis teist masti: väike, kahest südamekujulisest lehest koosnev taimeke, mis kasvab varjulisemates metsades. Temast tärkab väike valge õiekobar ning hiljem ilmuvad punased marjad. Olete Kanadas seda kindlasti näinud, seal kutsutakse teda
False Lily of the Valley või
Canadian May Lily/ Canadian Mayflower.
Kes näeb kapja, kes lehe kahe poole erinevust. On ju lesk õnnetu nagu vaeslaps? Ning meie levinumad paiselehe rahvapärased nimed olevat vaeselapseleht ja ämmakuleht (ämmak tähendab murdes võõrasema). Seletus nimede kohta käib nii: „lapsed panevad paiselehe suuri lehti vastu nägu, pealmine pool tundub külm, see on võõrasema, alumine pool on soe, see on oma ema.“ Paiselehe pärislehed, mis ilmuvad alles pärast õitsemist, on väga suured, kabjakujulised, pealt tuhmrohelised, alt aga tihedalt valge vildiga kaetud. Nii et taime väljanägemise tõlgendused on mingil määral siingi kattunud.
Antud klaperjaht on parim näide, miks ladinakeelsed nimed on nii olulised mõistmaks, millise taimega on kuskil parajasti tegu. Kui kõik tõlgendaksid oma keelde ladinakeelse algnime, oleks kindlalt vähem segadusi. Samas on tore, et iga rahvas näeb asju erinevalt. Paiselehe ladinakeelne nimi on
Tussilago farfara, kusjuures tussilago tähendab köhavaigistajat. Romaani keeli kõnelevad rahvad on oma nimedega solidaarsemad: itaallastel
La Tossilaggine, prantslastel
Le tussilage ja hispaaniakeeli
Tusilago. Võib-olla oli eestlastele köharavist tähtsam purustatud paiselehega paistetuse ravimine. Irooniline tundub aga asjaolu, et astmat ja köha raviti omal ajal paiselehe SUITSETAMISEGA. Aja aga kurja kurjaga, lausa tuld tulega (
fight fire with fire), aga ravimtaime mõju pidi kuidagi kopsu jõudma.
Paiseleht on pärismaine paljudes Euroopa ja Aasia piirkondades ning rändas kolonistidega Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse oma raviomaduste pärast.
