Just nimelt palgasõdur, sest just see iseloomustab kõige paremini meie praeguse poliitika olemust. Palgasõdur ja kes nagu ristsõdalane erakondliku issanda jumala poole palvetab ja sellest peab kujundama illusiooni, kui meie ainsast pääseteest. Kuna kõige kõrgem andis saba juba üle 2000 aastat tagasi siis tuleb erakonnaesimehest kujundada tema asemik maapeal ja Tema sõna tuleb kuulata sest võim on Jumalast. Seega levib tüüparusaam et me ei saagi olukorra heaks mitte midagi teha. Me saame ainult palvetada ja väljastada lugematul arvul pühakirjatekste ja luua võimalikult palju kirikuõpetajaid et varustada neid lauluraamatute ja kirikukooridega. Kõik ikka selleks et sundida rahvast nende tahtsi käituma ja mida rohkem neid saab olema seda suurem saab olema võim ja kindlam saab olema sellega kaasajooksjate tulevik, ning musta valgeks valetamisest saab müügikampaania. Kuid need, kes ei ole võimu ja valitseva väe poolt tuleb kuulutada nõiduseks. Nii sai alguse keskaegne inkvisitsioon, mis kestab veel tänapäevalgi. Kõik mis takistab selle jumaliku väe realiseerimist tuleb põletada, tappa või vägistada. Seda, kas see toimub füüsiliselt või vaimselt on taktika küsimus. See on nagu katk, mis nakatab ja seejärel tapab. Sest nemad on uskmatud ja ei allu kohaliku jumala korrale. Selliselt ülesehitatud kirikud ja seda toetav kirikukord on loonud inimestele rohkem kurja kui kõik tänapäeva sõjad, näljahädad ja epideemiad kokkuvõetuna ja poliitikust on kujunenud palgasõdur võimu ülistavate palvete pidamisel ja sobiva kirikutõe kuulutamisel. Ateistlikule ühiskonnale on omane et kõik tema vabad ressursid lähevad eelkõige vaid olemasoleva võimu kindlustamisele mitte rahva heaolu tagamiseks. Nii ongi poliitika sisuks kujunenud see et tulge rääkige eliidile enda mure ära ja küll see kõige kõrgem juba teab paremini kuidas seda lahendada. Nii oli nõuka ajal ja nii on juhtumas ka hartaga ja muude rahvaalgatustega. Sest eliidi eesmärk on olla võimul mitte teenida rahvast.
Nii on saabunud igavene pimedus paljude maade ja rahvaste jaoks.
Taasiseseisvumisel tahtsime aga ülese ehitada vabariiki, kuid poliitiline süsteem ei allu seniajani rahva kontrollile. Kui poliitiline süsteem ei allu rahva kontrollile siis alluba ta välisele okupandile. Seega on vabariiklus jäänudki unistuseks. Sest vaid okupatsioonis ja sundolukorras eksisteeriv ühiskonnale on omane et ta ei ole võimeline diskuteerima ega dialoogi pidama enda tuleviku üle ja see meie ühiskonnas puudub. Seega ei jää võimul muud üle, kui pakkuda illusioone demokraatlikest väärtustest ja nendega tegelemine muutub oluliseks kuni teadusringkondadeni.
Kui võimuladvik on sõltuv võõrast rahast, siis seda võimu võib pidada korrumpeerunuks, sest esindab mitte annetaja rahva vaid rahastaja huve. Nii satub inimene ise võimult almust ja annetusi paluma ning võim annetab talle kui üle jääb. Sellest tuleb aga omakord kujundada meediasündmus, mis kinnitab võimu heatahtlikkust. Võimul on rahvalt raha kättesaamiseks kask võimalust, kas annetuste korjamine või rahva okupeerimine. Viimast on muidugi kindlam korraldada, sest siis puudub rahval võimalus võimu toimimist kahtluse alla seada. Selle saavutamise protsessi määrab edu musta valgeks valetamise ja reaalse olukorra varjamise oskus.
Tulemusena leiame ennast peagi riigist, kus sa ei tea, kes sa oled? Sa ei tea milleks sa oled ja kust sa tulete? Sa ei tea, kes kingib elu neile, kes on meie kõrval ? Kes saadab elajaid meid tapma või vägistama, väites samas et seda tehakse sinu enda huvides ? Kes õpetab meid, meie enda väljamõeldut välja naerma ja ülistama võõrast? Kes määrab selle, mille nimel te elate ja mille nimel surete? Kes paneb meid süsteemsel vangi ? Kes ehitab neid vanglaid ja kelle käes on selle vangla võtmed ? Nii et võidelge ennem kui mõne palgasõduri käe läbi otsa saate, sest iga teie tegu kujundab teie enda tulevikku sest muidu peate te olema sõjapõgenikud enda loodud riigis.