Andres Herkel
Ukrainas lahvatanud sisepoliitiline kriis on ja ei ole üllatus. President Juštšenko ja peaminister Tõmošenko suhted olid sassis juba kevadel, aga siis spekuleeriti rohkem selle ümber, et Juštšenko võib seljad kokku lüüa vana rivaali Janukovitšiga. Tegelikult oli see võimalus üleval ka veel nädalapäevad tagasi.
Üllatav on eeskätt see, et hoopis Julia Tõmošenko blokk lõi parlamendis seljad kokku Janukovitšiga, viies nii läbi presidendivõimu piiravad seadusemuudatused. Parlamendipoliitikas tuleb muidugi arvestada, et kui olulisi seadusi hääletatakse valitsuspartneri vastu opositsiooni abiks võttes, siis lähevad suhted sassi. Antud juhul lisandus hulk vürtsikaid detaile alates sellest, et Juštšenko „Meie Ukraina” polnud kuni hääletuseni toimuvaga kursis ja lõpetades Verhovna Rada esimehe Arseni Jatsenjuki avaliku endast välja minekuga, mis oli muidugi vesi Janukovitši veskile.
Kuigi president Juštšenko lubas südametäiega erakorralisi valimisi, pole kindel, et ta ka tegelikult selle peale läheb. Kõigepealt oleks uute valimiste tulemus tõenäoliselt kõige kurvem just tema parteile ning lisaks võib tekkida surve lisada kohe ka erakorralised presidendivalimised. Seega võib Juštšenko järgi mõeldes oma sõnad tagasi võtta. Võimalik, et ta võtaks tagasi ka oma ministrite demonstratiivse lahkumise valitsusest, kui alternatiiviks on Tõmošenko ja Janukovitši liitumine. Tõmošenkole säilitaks see küll peaministrikoha, kuid kindlasti kaotab ta osalt oma näo, sest varem on just tema välistanud koostöö Janukovitši Regioonide Parteiga.
Välistada ei saa sedagi, et pärast mõningast segadust naastakse kombinatsiooni Juštšenko-Janukovitš või isegi algse Juštšenko-Tõmošenko juurde. Ilmselt on ka kolme suurpartei mänge jälgiv Lõtvõni blokk valmis erinevates kombinatsioonides oma võimalust püüdma.
Ühest küljest on tegemist juba tavalise Ukraina sisepoliitilise turbulentsiga. Teiselt poolt on kriis Ukrainas kindlasti meeltmööda Putini poliittehnoloogidele. Kui Kaukaasias püütakse inimestele nende vahetu kogemuse kaudu selgeks teha, et demokraatia on anarhia ja vägivald, siis Ukrainas veenduvad valijad üha enam, et demokraatia on lihtsalt anarhia ja peataolek. Sellised probleemid aitavad FSB-l Ukrainas kadunud mõjujõudu üles ehitada.
Kuna Georgia järel on juba spekuleeritud selle ümber, et Venemaa järgmiseks ambitsiooniks võib olla mõjuvõim Krimmis ja Ukraina NATO-lootuste nurjamine, siis langevad nüüdsed segadused väga halvale ajale.
Varsti peaks toetusvisiidiga Kiievisse jõudma Ühendriikide asepresident Dick Cheney. Kahjuks pole kindel, kas sisemises sasipuntras jagelev Ukraina poliitiline eliit ikka märkab seda visiiti piisavalt hinnata ja oma maale kasulikke järeldusi teha.
www.herkel.net