"Eestlane olla on uhke ja hää!", "Eesti tuleb tagasi!", "Ükskord võidame niikuinii!", "Plats puhtaks!" ja ikka nõnda edasi... Kahjuks on eestlase rahvuslik iseloom selline, et kui kuskil midagi head välja mõeldakse, siis ka otsekohe see ära lörtsitakse või jalge alla tallatakse. Seni kuni riigis piirdutakse üksnes sildi- ja värvivahetusega ega ole läbi viidud desovetiseerimist (analoogiliselt denatsifitseerimisega seoses riigikorra muutumisega näiteks Saksamaal, dekoloniseerimisega endiste asumaade iseseisvumisel mitmel pool maailmas jne), jäävad kavatsused soovitud üritustest minu arvates üksnes utoopiaks. Oleks vaja mõnda uut Heraklest, kes nn taasiseisvunud riigis viiks läbi poliitilise, juriidilise, majandusliku ja eetilise Augeiase tallide puhastuse. Teistes okupeeritud riikides on okupatsioonist vabanemisel sealsed kvislingid ja petäänid kollaboratsionistidena kohtu alla antud ja riigireeturitena teenitud karistused saanud. Meil muidugi midagi sellist ei ole ega tule, "peame ühte hoidma, sest meid on vähe". Teiste sõnadega - lähimineviku tippkommuniste ja Kremli käsilasi lähiminevikus ja praegugi ülistatakse rahvuskangelastena (sellistegi asemel tohivad meil olla üksnes nn reaalpoliitikud, arvamusliidrid, prominendid, sajandi suurkujud ja muud taolised tegelased). Pole siis mingi ime, et Eesti ajaloo suurima diplomaadi Jaan Poska (1866-1920) elutöö lihtsalt jalge alla tallatakse või et "Eesti rahvuslikest huvidest lähtudes" (Marko Mihkelsoni sõnastus) tahetakse käesoleval ajal Eesti riiki tükikaupa Venemaale kinkida.
Tervitades ja edu soovides,
Mart Niklus
