Mart Salumäe, Toronto Peetri koguduse õpetaja
Koguja raamatu 3. peatükis on järgmised mõtteread:
Igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra,
aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda; aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada; aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida. Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.
_
Õpetajad Kalle Kadakas ja Mart Salumäe õp. Udo Petersoo haual. Foto: Ivar Nippak
Ajalooga on sageli nõnda, et ei saa enam aru, kust alates miski on muutunud alati olnuks. Eestis leiab vanade kirikute müürijalamitelt sageli vanu kõrgusmärke, mida maamõõtjad pikka aega — oma paar sajandit — on kasutanud. Need hooned on nii kaua oma kohal püsinud ja oma vajumised ära vajunud, et on muutunud maastiku lahutamatuks osaks. Ümberringi sünnitakse ja surrakse, külvatakse ja lõigatakse, sõditakse ning tehakse rahu ning kogu aeg midagi muutub. Jääb üle imetleda omaaegsete ehitusmeistrite ettenägelikkust. Nad oskasid oma tööd teha nii, et see on sajanditega põlistunud ning hindamatut väärtust kogunud.
Kodumaal on vanades meetrikaraamatutes talletunud omaaegsete suurte perede andmed, kelle esivanematest on märk kirikuraamatutes juba Põhjasõja järgsest ajast olemas. Hoolimata sõjast ning võõra võimu vägivallast, mis meie rahvast armutult tappis või ilma mööda laiali pillutas, elab põlistes Eesti külades ometi veel inimesi, kelle esivanemad said kord oma liignime ja raske tööga ostsid vabaks talukoha samas kihelkonnas. Jääb üle imetleda seda esiisade ja esiemade ettenägelikku tarkust kanda kinnitada selles paigas, kus põlvest põlve on jätkunud tööd ja leiba, usku, lootust, armastust ja vastupidamise jonni.
Täna, kui seisame siin surnuaial, mis asub tuhandete miilide kaugusel meie rahva sünnikodust, keset Toronto linna, mille elanike hulka kogu Eesti rahvaski lahedasti ära kaoks, on meil ometi põhjust rännata vaimus sinna kaugele kodumaale. Maale, kust kümned tuhanded enda ja oma lähedaste elu päästmiseks kord raske südamega lahkuma pidid. Maale, mis enamikule siin puhkavatele kaasmaalastele on sünnikoduks, mida südames kaasas kanti kogu elu. Ja seda esivanematelt päritud põlisuse vaimu on jätkunud südames kodunt kaasa tuua pikale pagulusteekonnale, et oma elu ka võõral maal rajada sellele vastupidamise vaimule ning usule.
Surnuaiapüha — surnute mälestamine kutsub meid mäletama armsaid, kes juba on meie keskelt igavikku läinud. Meiegi hing rändab koos nendega mälestustemaal. Meie rahvale on omane koguneda jaanipäeva aegu kalmude keskele, et olla koos oma esivanematega. Ilmselt on see traditsioon meieni kaasa kandunud juba ristiusueelsest muistsest ajast, mil esivanemate hingede austamine oli ehk kõige püham riitus meie muistsete eelkäijate usulises traditsioonis. Ega me tollest ajastust ju palju ei tea. Aga just surnuaiapüha pidamise komme on üks eestlaste ristiusu iseäralikke jooni, mida teiste rahvaste seast palju ei leia.
Mälestustemaal rändamine on osake igaviku tunnetamisest. Mõnigi ammune sündmus, mis oma toimumise silmapilgul oli vaid killuke halli argipäeva, on aja möödudes saanud kalliks ja helgeks mälestuseks. Armsate mälestuseks hauale lilli viies või küünalt süüdates tajume, kuidas muldse hauakaane lahutavast piirist hoolimata pole me teeleläinutest jäädavalt eemale kistud. Nende elust on südamesse alles jäänud need kooselatud aastad, jagatud koormad ja ühised õnnehetked, mille kaudu Jumal on meid siitsaadik õnnistanud.
Kui me ristirahvana usume ülestõusmist ja igavest elu, siis teadkem, et kõige püsivamad eluviljad on just need asjad, mida siin ajas teeme oma kaasinimestele. Ükski kõrge ausammas ega elu jooksul saavutatud rikkus ei püsi igavesti. Vaid see armastus, millega oma lähedasi ja kaasinimesi oleme armastanud, läheb nendega kaasa igavikku. Olgu meile õnnistatud see kallite mälestuste hetk, et meie tänastes tegemistes jätkuks seda suurt Jumala tegu, mis jääb põliselt alles. Jätkugu meis seda igavikulist ettenägemise vaimu, mis tänase päeva rõõmudest ja vaevadest kannab oma maamärgina püsiva õnnistuse usus, lootuses ja armastuses edasi tulevastele põlvedele.
Aamen.
MART SALUMÄE
Sündinud 13. märtsil1963 Tallinnas.
Kasvanud Kuusalu õp. Eduard Salumäe peres seitsmenda lapsena.
Kiriklik teenistus algas 11aastasena Kuusalu kiriku kellalööja ja katlakütjana.
Õppinud: 1981-2003 EELK Usuteaduse Instituudis.
Teeninud:
1985-91 Saaremaal Püha, Mustjala ja Muhu koguduse vaimulik.
1991. a-st Viljandi Pauluse (Viljandi maakiriku) koguduse õpetaja.
1989. a-st osalenud EELK hoolekandetöös.
Praegu SA EELK Tallinna Diakooniahaigla nõukogu esimees ja EELK Diakooniakomisjoni liige.
Abielus, peres kolm last, kellest kaks täiskasvanud, kuid jätkavad oma õpinguid.
Abikaasa Külli Salumäe on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud ning kirikumuusik.
Harrastused: koorilaul, ajalooline ja elulooline kirjandus, vanasõidukite restaureerimine.
__________________________________________________________________________