Möödunud nädalal oli terve rida ajaloolisi tähtpäevi, mille puhul Tallinna Kaarli Kooli 8. ja 9. klassi noored viidi õppekäigule Vabadussõja radadele Sinimägedesse ja Narva. Veel enne n-ö vabaduse pööripäeva ja omariikluse PÕLISTUMISE ehk kestma jäämise päeva (30.11.2012) oli 28.11 päev, mil aastal 1918 algas Eesti Vabadussõda. Fotol on näha päikese loojanguhetke, kui õpilased asetavad pärja ja mälestusküünlad Riigiküla Vabadussõja monumendi jalamile. See asub Narva jõe ääres Narva linna ja Narva-Jõesuu vahel. Sammas püstitati 1935. aastal, mälestamaks siinset 1919. a. 25. veebruaril toimunud lahingut, kui Eesti rahvaväe 1. jalaväepolk lõi edukalt tagasi kolme Punaarmee polgu pealetungi. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941. aastal ning taastati 2014. aastal. Jäägu see monument igavesti PÕLISTAMA võitu vaenlase üle. Foto: Meelis Holsting
30. novembril 2021 tähistati Eestis OMARIIKLUSE PÕLISTUMISE TÄNUPÄEVA. Sellest oli eelmises lehenumbris omajagu juttu. Alustades kuupäevast 24.02.1918 ja jätkates 20. augustil 1991, sai läinud nädala teisipäeval iseseisvusaeg ühe päeva võrra pikemaks vahepealsest okupatsiooniajast. Teisisõnu: „Meie riigi kõikide vabaduspäevade koguarv sai ühe võrra suuremaks sõltlaspäevade (prof. Rein Taagepera kõnepruuk) koguarvust. Valguse aeg ületas pimeduse!“ Seda nimetati ühtlasi ka vabaduse rekordiks.
Seitse aastat tagasi, 27. märtsil 2013, langes üks sarnane verstapost, mida nimetati priiuse põlistumise päevaks! Sel päeval oli iseseisvusaeg alates Eesti Vabariigi taastamisest 20. augustil 1991 kestnud kauem kui esimene iseseisvusaeg aastatel 1918–1940.
Minu jaoks tekitavad siiamaani natukene segadust sõnad PÕLISTAMA ja PÕLISTUMA, kuna ei ole varem nendega (imekombel?) kokku puutunud. Igapäeva kõnepruuki need sõnad just ei satu. Oma olemuselt on ta juba nii uhke ja eriline. Kui tihti muutub või muudetakse midagi PÕLISEKS? Või siiski?...
PÕLINE ongi selle sõna nii öelda põhi. Põline tähendab ürgne, väga vanast ajast pärinev; iidne, vana. Veel üks samm kaugemale või siis algele lähemale on sõna PÕLI ehk antud juhul PÕLV – elujärg, elamine-olemine; elutingimused, olukord. Kuskilt PÕLVNEMA – tulema kellegi järglasena mingist piirkonnast ja ajast, (nagu mõistes põlvkond ehk generatsioon).
Võib olla elupõline mulk Viljandimaalt või igipõline kalastaja. Põlised puud ning põline mets on rahvale pühad.
PÕLISTAMA tähendab põliseks ehk alatiseks, tähtajatuks, igaveseks muutma või jäädvustama. Näiteid: Suur monument peab põlistama võitu vaenlase üle. Marie Under on põlistanud eesti kirjanduses muistendi Porkuni preilist. PÕLISTUMA on samuti põliseks muutuma, jäädvustuma. (Rahvakunstis põlistunud lihtne motiiv. Tasuja kuju on põlistunud meie kultuurilukku.) Inglise keeles oleks selle vaste eternalize, immortalize.
PÕLISpuu on väga vana puu, sageli seotud pärimustega, millel on kultuuriajalooline väärtus. Pildil on suurim Vargametsa tammedest, mis on looduskaitse all olevast Hagudi põlispuude grupist Hagudi pargis Raplamaal. Foto: Tapio Vares, Hiiu Leht
Leitud igapäevaseid kasutusnäiteid: on olemas Tartu Rahu Põlistamise Selts. Martin Ehala äsja kirjutas: „Selleks et priius saaks põlistatud, ei saa loota juba saavutatud priiusele, vaid seda tuleb iga päev kindlustada ja uuesti luua.“ Postimehe kümne aasta tagune pealkiri: „Euroliidu laienemine põlistab inglise keelele võidu prantsuse keele üle“. Möödunud suvine Õhtuleht kirjutas „Prints Philip 100: kuninganna abikaasa mälestus põlistati liigutaval moel“.
Eesti Päevalehe pealkiri detsembrist 2010: „Ministrid asusid taristut põlistama“, alapealkirjaks: Haridusminister Tõnis Lukas lubas, et ta hakkab nüüdsest infrastruktuuri asemel kasutama sõna taristu, mis koorus välja hiljuti lõppenud sõnaloome võistluselt.
Võiks hakata seda väärikat ja kaunist sõna enam pruukima, vastutustundlikult mõistagi.
Riina Kindlam, Tallinn
