Belgia sõdurid õppustel 2016 aastal. Foto Yves Herman
Lihtsamalt öeldes ei ole Euroopal võimet toota piisavalt laskemoona, relvi ja kõrgtehnoloogilisi süsteeme, et vastata ELi nõudmistele ja eesseisvatele ohtudele. Ja nõudlus on suur – alates sõja puhkemisest veebruaris on ELi riigid lubanud kulutada rohkem kui 230 miljardit eurot oma arsenali moderniseerimiseks.
Euroopa nõudlust relvadele eí ole põhjustanud mitte ainult Venemaa kallaletung Ukrainale, vaid ka soov olla sõltumatu USA kaitsetööstusest.
Euroopa kaitseettevõtted proovivad tootmist suurendada, kuid sellest hoolimata on paljud lepingud läinud hopis Lõuna-Koreasse või USAsse.
"Ettevõttena investeerime praegu sadu miljoneid, et tagada nõudluse rahuldamine," ütles Rootsi kaitsefirma Saab tegevjuht Micael Johansson. .
Kuid Euroopa julgeolekuprobleem kujutab endast tüüpilist ELi probleemi: edu sõltub 27 liikmesriigi omahuvide ühildamisest. Mõned väidavad, et kui seda ei tehta, siis konfliktid ainult süvenevad.
"Euroopas käib sõda, iga päev hukkub sadu inimesi, mitte ainult sõdureid, vaid ka naisi ja lapsi," ütles Euroopa Parlamendi liige ja Eesti endine kaitsejuht Riho Terras. "Euroopa peab olema ühtne Venemaa vastu, muidu ei tule rahu."
Euroopal on vajadusi on palju: sõjaväelased püüavad parandada oma sidesuutlikkust, tugevdada oma liikuvusvõimet ning ajakohastada oma luure- ja luurevahendeid. Samal ajal seisavad Euroopa piirkonnad silmitsi erinevate haavatavustega, mis nõuavad erinevaid strateegiaid ja varustust, olgu see siis maa, mere, õhu või küberruumi jaoks.
Prantsusmaa on pikka aega toetanud Euroopa püüdlusi loomaks iseseisvat kaitsevõrgustikku – kontseptsiooni, mida nimetatakse "strateegiliseks autonoomiaks".
Prantsusmaa president Emmanuel Macron on selle kontseptsiooni kaardistanud praeguse olukorraga, kutsudes oma naabreid üles looma "sõjamajandust" juulis toimuva Euroopa suurima kaitsenäituse ajal.
See on üleskutse, mis teenib kahekordset eesmärki – edendada ka Prantsusmaad.
„Prantsusmaal on kõrgelt arenenud kaitsetööstus kõigis valdkondades ja enamikus sektorites,” ütles Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi kaitsehangete teadur Tom Waldwyn. "Prantsuse järjestikused valitsused on kasutanud kaitsevarustuse müüki ka poliitiliste suhete kindlustamiseks teiste riikidega."
EL ja selle Euroopa Kaitseagentuur hakkasid 2015. aastal pakkuma maksusoodustusi, mis julgustasid liikmesriike ostama kohalikku toodangut. Hiljuti käivitas EL 500 miljoni euro suuruse fondi, et katta ühiseid hankeid vastuseks Venemaa agressioonile Ukrainas. Kuid need jõupingutused kahvatuvad suurte relvahangete vajaduse või tegeliku maksumuse ees.
Samal ajal Poola, üks Ukrainale suurimaid sõjalise abi andjaid, otsustas oma varude täiendamiseks pöörduda Lõuna-Korea poole, allkirjastades juulis rekordilise 14,5 miljardi euro suuruse relvalepingu.
Varssavi andis mõista, et ta läks EL väljapoole osaliselt seetõttu, et Saksamaa ei suutnud piisavalt kiiresti vajalikus koguses tanketoota.
Üks Euroopa suurimaid julgeolekunõrkusi on liigne Hiinale toetumine. Münchenis asuv majandusalane mõttekoda Ifo Institute teatas, et peaaegu pool Saksamaa tootmist toetub Hiina allhangetele.
Euroopa ise moodustab vaid 10 protsenti ülemaailmsest mikrokiipide turust, mis varustab kõike alates pesumasinatest kuni kaitsesüsteemideni. EL on seadnud eesmärgiks seda arvu kahekordistada, kuid tööstuse juhid on hoiatanud, et selleks ette nähtud rahalised vahendid on kahetsusväärselt ebapiisavad. Probleem ainult süveneb, kui järgmise põlvkonna kaitsevõime muutub tehnoloogilisemaks.
"See on muidugi tõsine probleem," ütles ta. "See on nii hull, et oleme nii sõltuvad väga keerukatest pooljuhtidest."
Kuid see ei tähenda, et EL saaks tegutseda ühiselt või kiiresti. Lõppkokkuvõttes tehakse kaitsehangete otsused riiklikul tasandil, sõltuvalt iga riigi vajadustest ja mõjudest.