Politoloog Ilvi Jõe-Cannon Arnold Rüütli raamatu esitlusel.
Politoloog Ilvi Jõe-Cannon vaatleb kunagise riigipea Toomas Hendrik Ilvese valimisjärgset sõnavõttu tema enda varasema tegevuse kontekstis.
https://uueduudised.ee/arvamus...
“Peale Riigikogu valimisi võis ERRi ingliskeelsetes uudistes lugeda endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese kommentaari viimaste valimisetulemuste kohta. Sellest, selgub, et talle tekitab sügavat muret praeguses Eesti poliitikas vallandunud õõnes sõnasõda, mis eirab “liberaldemokraatia põhimõtteid” ja ähvardab Eestist teha järjekordse äpardunud “Ida-Euroopa riigi”.
Õpetatud psühholoogina peaks President Ilves teadma, millised tagajärjed kaasnevad inimese sõnade ja tegudega.
Kui president Ilves esimest korda valiti presidendiks aastal 2006, siis tagas ta oma toetuse peaminister Mart Laari poolt ta esimesel ametiajal valitud liberaalmajanduslikule suunale. Oma algupäevist saadik, aastast 1994 on seda poliitikat toetanud ka Reformierakond, kuhu president Ilves pole kunagi kuulunud. Toomas Hendrik Ilvese parteilise tee vahejaamad on olnud Rahvaerakond, (mille eesistuja ta oli 1998-1999) ja Mõõdukad (eesistuja kuni 2002), lõpp-peatusega Sotsiaaldemokraatlikus erakonnas. 2003. aasta Riigikogu valimistel said Rahvaerakond/Mõõdukad (ühinesid 1999.a) hävitava löögi osaliseks, kaotades Riigikogus 11 kohta, kogudes vaid 7% häältest. Kardeti, et järgmistel valimistel jäädakse valimiskünnise alla, kui midagi radikaalset ette ei võeta.
Veebruaris 2004 võttis erakond nimeks Sotsiaaldemokraadid (SDE). Euroopa Parlamendi valimistel juunis 2004 osutusid 3 sotsiaaldemokraati üllatuslikult võitjaks, mis tähendas et pooled saadikud Eestist Brüsselisse pärinesid veel aasta varem varjusurmas olnud erakonnast. Vältimaks Keskerakonna võimuletulekut, alustasid Reformerakond ja SDE koostööd, mis nagu mõni SDE liige märkis “paigutas SDE Reformi tagataskusse”.
1990-ndatel aastatel, kui Eesti oli taas iseseisvunud, praktiseeriti riigis tõelist kauboikapitalismi. Külm sõda oli lõppenud ja USAs haripunktil liberaalmajanduslik poliitika. Me tahtsime ruttu sama rikkaks saada nagu need jõukad jänkid. Siim Kallas oli rahandusguru ja Mart Laari valitsus edendas Milton Friedmani doktriini. Olgu siinkohal märgitud, et juba Milton Friedmani elu lõpuaastail hakkas Ühendriikide majanduslik ebavõrdsus silma torkama ning aastal 2004 jõudis Nobeli laureaat isegi selleni (“Finacial Times” andmetel), et pidas oma poliitikat ekslikuks. Paistab, et see Friendmanni sõnum ei ole Eestini veel jõudnud. Meie omad eesotsas riigi populaarseima partei Reformierakonnaga suruvad selle poliitikaga väsimatult edasi. Me räägime vaesusest ja ebavõrdusest, aga ainult räägime.
Eesti poliitikuid ei tundu huvitavat ühiskonna tõeliselt demokraatlik areng. Meie mantraks on olnud “rahal pole rahvust” ja “viie rikkama riigi hulka Euroopas”. Samal ajal on Eestis aset leidnud viimaste kümnendite suurim rahapesuskandaal maailmas. Kui Toomas Hendrik Ilves tunneb sügavat muret selle üle, et meie riigist võib saada järjekordne äpardunud Ida-Euroopa riik, kus eiratakse liberaaldemokraatlike põhimõtteid, siis pigistab ta silma kinni Ida-Euroopa kõige raskema haiguse korruptsiooni ees, mis vohas siin tema ametiajal presidendina.
Eelpool nimetatud avalduses väidab Toomas Hendrik Ilves, et tema seisab vabade ja ausate valimiste, õigusriigi ja inimõiguste austamise eest. Mina, siinkirjutaja, täpselt samuti. Aga kui ta väited on siirad, siis küsiksin, miks ta ei nõua, et Riigikogu valimised järgiks põhiseaduses sätestatud korda: IV Peatükk, § 60 – “Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.” Miks meil sel juhul kehtivad samaaegselt nii e-valimised kui ka paberil hääletamine?
Mis aga puudutab õigusriiki, ei saa mitte kuidagi nimetada õigusriigi-päraseks Ilvese Ärma taluga seotud finantstehingut, kus EAS andis talle 190 392 euro toetust, millest ta maksis tagasi 19 039 eurot. Maksumaksja ladus oma taskust lauale ligi 152 000 eurot, mis tuli tagasi maksta Euroopa Komisjonile. Meenub ka skandaal Evelin Ilvese “Welcome to Estonia” kampaaniaga. Ilvestega seotud skandaalide loetelu võiks pikenda, kuid andkem siinkohal armu lugejale.
Inimõiguste hulka kuulub ühe tähtsama punktina ka võrdsus. Toomas Hendrik Ilvese rekord selleski valdkonnas pole just hiilgav. Tema presidendi kantseleis domineerisid mehed. Valitsusvälistes organisatsioonides, kus hr. Ilves on liige, nagu Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) ja Tallinna Vanalinna Rotary klubi (mina ise olen liige Rotary klubis, kus soolist diskrimineerimist ei ole). Tehti katseid veenda teda avalikult toetama soolist võrdõiguslikkust, aga vastuseks oli vaikus. Naiste positsioonist presidendi kantseleis annab tunnistust seegi, kuidas jaanuaris 2016 tagandati ametist nõunik Iivi Masso, kes tema enda sõnul “visati välja nagu koera”.
T. H. Ilvese nõrgim külg võibki olla majandus. Igatahes oli mullu Ärilehest lugeda Ilvese avaldatud Ermamaa OÜ aastaaruande kohta, et 2017. aastal “virelemine jätkus”. Vast seetõttu ta ei saanudki aru, kuhu liberaalmajanduslik poliitika Eesti ühiskonda viib.
Tänaseks on majanduslik ebavõrdsus riigis suurim probleem, millega on vaja tegeleda. Statistikaameti viimaste andmete kohaselt elas 2017. aastal suhtelises vaesuses 22,6% elanikkonnast ja absoluutses vaesuses 3,4%, st veerand Eesti rahvastikust. Samas kirjutas Äripäev tänavu 12. aprillil börsiettevõtete dividendi maksmisest viimasel kvartalil pealkirja all „Aastakümne suurim miljonisadu“.
See probleem jääb nüüd uue valitsuse väljakutseks. Mullu detsembris avaldas Äripäev Euroopa Liidu riikide võrdluspildi, mis näitas, et meil on kesisem seis viie eesmärgi puhul: tervis ja heaolu, ebavõrdsuse vähendamine, säästev tootmine ja tarbimine, kliimamuutuse leevendamine ning linnade ja asumite jätkusuutlikkus. See räägib rahvastikukriisist, mida saab lahendada peamiselt perede toetamise poliitikaga ja rahvastiku tasakaalus paiknemisega üle kogu riigi territooriumi. Praegu elab rahvastiku valdav osa Tallinnas ja Harjumaal.
Sama võrdluspilt viitab ka sellele, mis meil on teistest parem ning need on toiduga kindlustatus, jätkusuutlik põllumajandus ja kvaliteetne haridus. Siinkohal siiski niipalju – hariduse hulka kuulub ka eesti keele õpe. Samas ei lähe mööda päeva, kui ei kurdeta eesti kõnekeele taseme languse üle. Ärgem unustagem, et eesti keel on meie rahvusliku identiteedi tugisammas. Kui palju on koolis eesti keele tunde? Kas on piisavalt selleks, et inimene lõpetaks kooli hea eesti keele tasemega?
Kui valitsus oskab neid positiivseid näitajaid targalt lugeda ning peab meeles, et tsiviliseeritud Euroopa riiki ei juhida kolhoosi direktori maneeris, tegemaks sellest heaoluriiki, siis oleks rahvastikuprobleem lahendatud. Siis mitte ainult ei sünniks peredes rohkem lapsi, vaid ka välismaalt tuldaks kodumaale tagasi. Võti selliseks tasakaalustatud ja jätkusuutlikuks riigiks on elatustaset võrdsustav maksupoliitika.”
