Mõnigi neist võib olla ametiauto, mida kasutatakse erahuvides.
Foto: Üllas Linder
Foto: Üllas Linder
Ministri otsust on juba kiidetud ja laidetud. Püüame sellele loole tavalise inimese seisukohalt pilku heita.
Uued ajad
Sõitsin kord ühe Valga maavalitsuse ametikandja autos ja tema rääkis loo Venemaa külalistest. Need imestanud, miks maavalitsuse töötaja nii hoolega liikluseeskirju täidab – politsei talle ju midagi ei teeks.
Nii oli see nõukogude ajal Eestis ja vist on siiamaani Venemaal. Maavalitsuse ametnik ütles, et politsei jaoks on mõne temasuguse tabamine eeskirjade rikkumiselt just maiuspala – järgmisel päeval kõik lehed lugusid täis.
See on hea, et enam ei ole meil päris puutumatuid isikuid. Ministreid, Riigikogu liikmeid ja muidu tuntud inimesi on purjuspäi sõitmise või kiiruse ületamise eest päris palju karistatud. Ka muudes eluvaldkondades peavad nad arvestama ühiskonna kõrgendatud tähelepanu ja nõudlikkusega.
Meeste mänguasjad
Robert Antropovil ei olnud see esimene autokasutamise skandaal. Korra varem oli ta kihutanud Saaremaale uhke Hummeriga, mida keegi talle proovida pakkus. Sellele autole pandi ilma loata vilkurid ja vale numbrimärk. Tõsi, vilkuri kasutamiseks loa andmise õigus oli Antropovil endal, aga ta oli selle tegemata jätnud. Tookordses loos vassis Antropov üsna palju, aga jäi siiski ametisse.
Ilmselt on Robert Antropovil nagu paljudel teistelgi meestel nõrkus kiirete ja võimsate autode suhtes. Ametikoht annab talle võimalusi neid lähemalt näha ja nii tekib ka tahtmine nendega sõita. Ehk õpib kõrge ametnik nüüd oma kirge taltsutama.
Rahva õiglustunne
Robert Antropov maksis maasturi kasutamise eest ja mingit kuritegu tema teos ei tuvastatud, sest ametiautode kasutamise reeglid on leebed. Antropov ja siseminister möönsid, et riivatud on rahva õiglustunnet.
Tavalisele inimesele ei paku keegi Hummerit proovida ja tal pole võimalust kasutada julgestuspolitsei maasturit. Kuid oma privileegid on ju peaaegu igal ametil ja need võivad tekitada suuremat või väiksemat pahameelt.
Kõrged ametnikud ei tohiks rahvast oma privileegide uhkustava kasutamisega ärritada. Omaette küsimus on, kust läheb rahva õiglustunde ja kadeduse piir.
Robert Antropovi loo lõpplahendus tekitab siiski küsimusi. Teda karistati lisatasu äravõtmise ja puhkuse edasilükkamisega, kuigi ta ei olevat seadusi rikkunud. Mille eest siis karistati? Kas rahva õiglustunne nõuab või lubab niisugust karistamist?
Kui seadused ei vasta rahva õiglustundele, siis tuleb neid muuta. Tõenäoliselt on suur osa rahvast Robert Antropovi puhul sellega nõus. Tegelikult on tema jäämäe tipp. Eestis on riigiametite ja eraettevõtete käes tuhandeid autosid, mida kasutatakse ka isiklike sõitude tegemiseks. Seda ei ole keelatud teha, kui makstakse erisoodustusmaksu, aga kindlasti paljude autode puhul seda ei tehta.
Kui ametiautode kasutamist hakatakse oluliselt piirama, on rahulolematuid üsna palju. Aastaid vaadati Eestis asutuse auto kasutamise võimalusele kui palgalisale. Selle nimel lepitigi väiksema palgaga. Muidugi ei ole auto palgalisana mõeldud Robert Antropovi tasemel kõrgete ametnike puhul.
Tavaline võimuvõitlus
Kolmapäevane Eesti Päevaleht tõi Robert Antropovi skandaali uue tooni. Nimelt käivat politseiametis tugev võimuvõitlus ja peadirektorile otsitud vastaste poolt juba ammu süüd. Lehtedele olevat aktiivselt peale surutud infot, et Robert Antropovi naine käib julgestuspolitsei autoga poes. Politseiameti peadirektori vahetus võimaldavat tulevikus politsei andmebaaside juurde pääseda ringkondadel, kes seni seda teha ei saa ning see olevatki peapõhjus.
Raske on kontrollida, kas see oli Robert Antropovi ametist kangutamise katse põhjuseks või mitte. Võimuvõitlus on tavaline asi. Aga argumente kellegi lahtikangutamiseks pole tavaliselt vaja vastastel välja mõelda, sest asjaosalised pakuvad neid ise.
