Jah, talent ei vali kasvupinda, ta võrsub sageli sealt, kust teda oodatagi ei osata. Nii nagu kraavikallas kasvatab kauneid karikakraid, nagu leivaviljas vohab siniseid õisi, millelt meie rahvuslipp on oma värvi laenanud, nagu tagasihoidliku välimusega ööbiku nokast kõlavad armunuid hullutavad trillerid – nii on suitsusaunas sündinud nii mõnigi kuulus kirjanik, kunstnik või väejuht.
Meeleolulaulja Toomas Anni, kel on ilmunud 14 helikandjat ja 2009. aastal kuldplaat, sündis Vastse-Kuustes Põlvamaal talupoisina ja selleks on ta ka oma põhiolemuselt jäänud, vaatamata peibutavale kontsertlavale, mis teda igas Eestimaa nurgas ootab. Toomas on tavaline talupoiss, kelle tõeline kodu on põllukivide ja künnivagude keskel. Vastse-Kuustes talupoisiks sündinud, end Tihemetsas põllumeheks koolitanud. Tavaline, kuid lauljana üpris tavatu.
Muusikaline haridus Toomasel puudub. Ta on õppinud kuulmise järgi kitarri tinistama ja sellele kaasa laulma. Haridust asendab hea muusikaline tunnetus ja meeldiv lauluhääl – tundlikem ja väljendusrikkaim instrument, mis inimlapse käsutusse antud. Põlvamaalasena on ta „ääremaa solist“, nagu ta end ise muheldes nimetab. Tänapäeva Eesti näib ju olevat kummaliselt jagatud: Tallinn ehk päris-Eesti ja „ääremaad“, mis eriti kehtib Lõuna-Eesti kohta. Tallinnas ei tuntud tema vastu enne erilist huvi kui ta plaat auhinna sai. Siis olid Toomase enda sõnutsi kõik äkki nagu kärbsed meepoti ümber.
Peale autori kõnelevad raamatus Toomas ise, ta praegune abikaasa, lapsed, ema, õde, kuulajad/austajad ning arvukad kolleegid eesotsas Heldur Jõgiojaga, kelle loodud laule ta on kõige rohkem esitanud. Sügavat tunnustust tuleb avaldada autor Urve Tinnurile, kes kõike nõtke poeedisulega seob. Iga peatüki algust tähistab üks tema loodud iseloomustav värss. Ka ta jutustuse stiil on lüüriline, mis hästi haakub Toomas Anni lauljaprofiiliga.
Kvaliteetne ja hästi valitud fotomaterjal lisab raamatule koloriiti.
