Tiit Kändler kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes: „Kui Rapla memmeke või Kohila taadike läheb poodi, ei usu ta oma silmi: kas tõesti on leiva hind selline – või petab mind mälu või rehkendusoskus, kui mäletan, et eile oli hulk maad madalam?“ Ei, arvutusoskus ja mälu memme-taati alt ei vedanud. Leiva hind on tõesti tõusnud.
Samasugused ebameeldivad üllatused tabavad ühtelugu ka meid siin Torontos. Ajalehe Toronto Sun kolumnist Connie Woodstock kirjutab 12. märtsi lehes, et Wonder Bread’i odava väljamüügi hind oli äsja $2.49, selle originaalne hind on kerkinud aga 3 dollarile või üle sellegi. Kanadas on märgatavalt tõusnud ka õlle hind odra kallinemise tõttu. Ontario konservatiivide juht Tim Hudak on lubanud selle populaarse märjukese hinna alanda $1-le, kui ta sügisestel valimistel peaks võitma. Milline peibutus õllesõpradele!
Tegemist pole üksikute riikide, vaid üleilmse toidukriisiga. Ühendriikides kasutas novembrikuus 43,6 miljonit ameeriklast toidupankade abi. Eriti valusalt annavad kõrgenenud toidu hinnad end aga tunda arengumaades. Maailma Panga andmetel on need alates juunist 2010 tõuganud vaesusesse 44 miljonit inimest. ÜRO Toidu- ja Põllumajanduse Organisatsioon (FAO) teatas äsja, et veebruaris tõusid toiduhinnad taas 2,2 % ning on praegu viimase 20 a kõrgeimad.
Toiduhindade tõus näib olevat pöördumatu ja vältimatu, 2000. aastast alates on keskmine toidu hind maailmas üle kahe korra kasvanud.
Põhjused
Telepilt toob tuppa ühe loodusliku katastroofi teise järel. Jätame kõrvale Jaapani, kus hiigelõnnetuste mõjud ja kahjud on veel kokku löömata. Hiinas on tohutu põud, põllumehed püüavad paakunud maad kasta, mis on aga lootusetu ettevõtmine. Pikaajaline põud valitseb ka Austraalias, Egiptuses, Venemaal, Ukrainas, Kasahstanis ja paljudes Aafrika maades. Mujal Austraalias oli mõni aeg tagasi suuri üleujutusi, mis hävitasid täielikult sealse suhkrusaagi ja kruvisid suhkru hinna maailmaturul kõrgele.
Kanada üks kuivemaid provintse, Saskatchewan, oli mullu hädas pidevate vihmasadude ja tulvavetega, mistõttu nisu jäi külvamata 10 miljonile aakrile.
Kolumbia kohviistandustes on saak kolm aastat järjest ikaldunud. See info on jõudnud meediasse ja rahaturgudele, kus 25. märtsil kerkis kohvi hind märgatvalt.
Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika rahutustel on samuti oma osa toiduainete- ja bensiinihindade järsus tõusus. Õieti said need rahutused alguse just toiduainete puudusest ja kõrgetest hindadest.
Probleeme tekitab ka üha suurenev nõudlus biokütuste (nt sojaubade) järele, mille alla läheb aina rohkem põllumaad. Enam kui veerand USA maisisaagist kulub etanooli tootmiseks. Maisi hind kerkis mullu 87%. Kolumnist David Olive hoiatab, et lubamatu on ignoreerida globaalset toidukriisi ja et see on meile sama lähedal kui McDonald’si restoran (Toronto Star, 22.03.11), sest viimane kasutab oma toodetes ohtralt just maisi. Nii on selleski suhteliselt odavas söögikohas peatselt oodata hindade tõusu.
Maailma paisuv rahvaarv suurendab toiduainete tarbimist. India ja Hiina majandus teeb edusamme, inimeste elujärg paraneb, nad nõuavad kvaliteetsemat ja mitmekesisemat toitu, sh rohkem liha. Nii tõusevad ka loomsete toiduainete hinnad.
Hinnad muutuvad kõige selle tõttu üha prognoositumaks. Valitseb majanduslik ebakindlus.
Arukas majandamine rohujuuretasandil
Toiduainete hindade tõus puudutab meid kõiki – beebidest kuni vanuriteni. Nii tormavadki inimesed ühest ärist teise, otsides soodsamaid hindu. Arukad ostjad plaanivad aegsasti, mida nädala vältel perele pakkuda, koostavad selleks vajalike toiduainete nimekirju, millest püüavad ka poes täpselt kinni pidada ja pilkupüüdvatest hõrgutistest eemale hoida.
Ehkki hinnaalandusi pakkuvad kupongid, nimekirjad ja kalkulaatorid on kõik head asjad, on need vaid abivahendid. Mõned põllumajandusliku soonega linnakodanikud kaaluvad oma köögiviljaaia rajamist ja koguni loomapidamist. Või panna kogu perekond rangele dieedile? Aga kui peres on kasvueas lapsed, kes vajavad mitmekesist toitu? Ega siis ei jäägi muud üle, kui tähelepanelikult hindu uurida ja võrrelda ning ilmutada pere toitmisel arukust, fantaasiat ja originaalsust. Mõned perenaised valdavad seda kunsti täielikult.
Hinnatõus vaid osa probleemist?
Pressis on praegust olukorda nimetatud põllumajanduslikuks katastroofiks, sest nõudlus ületab juba nüüd kohati pakkumise. Mis saab tulevikus, näiteks aastal 2050? Kas inimkond suudab end siis veel toita?
Lincoln’s Steven McFadden kirjutab oma raamatus The Call of the Land: An Agrarian Primer for the 21st Century, et toiduainete hinnatõus on ainult osa probleemist. Kui ei suudeta põllumajanduslikku tootmist muuta alalhoidlikumaks ja eetilisemaks ega vähene sõltuvust naftast, ootab inimkonda ees nälg.
Raamatu The Coming Famine: The Global Food Crisis and What We Can Do To Avoid It autor Julian Cribb kirjutab: „Meil tuleb muuta 10-11 miljardi inimese toitumisharjumusi sajandi keskpaigaks. Me peame kahekordistama toiduainete tootmist, kuid meie käsutuses on selleks üha vähem ressursse.“
Kuigi teadlased ja eksperdid näevad toiduhindade kasvus ainult probleemi üht poolt või osa sellest, võib just see asjaolu viia humanitaarkriisideni, geopoliitilistele muudatusteni kogu planeedil ja massilise migratsioonini. Ülimalt sünge perspektiiv.
Põllumajanduse globaalne kriis ja toiduhindade tõus (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Oluline factor hinnatõusus on siin nimetamata. Nimelt on oluline osa toidu hinnatõusust tingitud dollari inflatsioonist. Ameerikalased trükivad tonnide kaupa raha, mis õli ja toiduainete hindu üles kruvib börsispekulatsioonide tõttu. Mootorikütuse hind on muidugi kah toiduga otseselt seotud.
Kahjuks see raha tööinimeseni ei jõua. Palgad pigem langevad. See on koht mille saaks lahendada (kasiino lihtsalt sulgeda), loodusega on asjad raskemad.
Kahjuks see raha tööinimeseni ei jõua. Palgad pigem langevad. See on koht mille saaks lahendada (kasiino lihtsalt sulgeda), loodusega on asjad raskemad.
Arvamus
TRENDING
