Lembit Valter, Põlvkond Engso ja veel kaks põlvkonda. Autori kirjastus, Toronto (2002), 23 lk.

Lembit Valter on kirjutanud ja kirjastanud kaks raamatut oma kodukoha ja ümbruskonna mälestusist — „Eisma“ I ja II. Sellega olid jäädvustatud enese ja tuttavate selle kohaga seotud mälestused. Eriti rohkesti ruumi anti Nõukogude okupatsiooni aegsele elule, kannatustele, küüditamistele ja vangilaagreile.

Olles abiellunud Hiiumaalt pärit neiuga, tutvus ta selle saare rahvaga. Abikaasaga kaasa sai ta mälestused Hiiu saarelt ja kasvukohast ning siis, kui oma maa lood olid raamatuiks tehtud, sai uueks uurimis- ja kogumisalaks perekond Engso arengulugu, millega alustas Eesti ajaloo sügavusest 17. sajandil. Andmeid selleks sai ta Hiiumaa tundja Leo Tiiki käest aastal 1990, kes need oli leidnud Tartu perekonnaarhiivis olevaist kirikukirjadest ja revisjoniandmeist.

L. Valter selgitab oma töö juurde asumisel raskusi, mis algseid nimekirju ei lase siduda 1656. ja 1693. aastail antud nimedega. Ka on raskusi 1739.a. ja 1782.a. siduvusega, sest tolleaegseid kirikuraamatuid oli peetud puuduliku hoolega, paljud sünnid, abielud ning surmad olid jäänud registreerimata. Kuid alates aastast 1785 on kõik talud õiges järjekorras.

Õngu külas oli üheksa talu ja talu nime järgi nimetati ka inimesi. Õngu Siimult pärineb perekond Engso. Õngu Mardi Siim elas seal aastail 1789–1820. Autor on katsunud selgitada perekondade Engso ja Oengo kontakte. Esimene põlvneb talust nr. 4 (Siimu) ja teine nr. 6 (Matze).

Õngu rannaküla nimele eestikohast lahendust pole ta leidnud ja nimi on varieerunud mitmel erikujul. 1583.a. oli Enni, 1590 Eniall, 1686 Öhnnio. 1693 Engo, 1712 Önnio, 1732 Önjo, kõnekeeles on veel Öngu, Önja. On arvamusi, et nimi võib pärineda Ahvenamaa rootsikeelsest ühiskonnast.

Kiriku meetrikaraamatud algavad 1709. aastast, kuid kõik pole säilinud või on lünklikult täidetud. 1782.a. oli Õngu küla talude peremeesteks Hanso Hans (68), Mardi Hanso Hans (60), Hinri Hans (54), Mardi Michel (42), Jürna Pent (59), Jürna Siem (50), Wannaselja Tõnnis (32), Wannaselja Jürri (50) ja Metza Jürgen (72). 1788–89 möllas Hiiumaal suur epideemia, 1795.a. jäid tühjaks talud nr. 2 ja nr. 8. Aastal 1835 toimus Eestimaa kubermangus üldine perekonnanimede andmine, mil perekonnapea võis endale ja oma perekonnaliikmeile ise nime valida, kui aga mõni kõhkles, siis määrati talle nimi mõisavõimude poolt.

Siimo Tõnnis koos kasupoja Andresega said 1835.a. perekonnanimeks Engoso (ka Engosoo, hiljem Engso). Tõnise poeg Ado Engso abiellus Herma Laasi tütre Ingliga, perekonnanimi Pikk, kellega neil oli seitse last. Perekonnad olid üldiselt lasterohked. Autor abiellus Joosep ja Anna Engso tütre Nooraga, sünd. 1925, surnud 26.03.1996. Neil on lapsed Linda (1953), Toomas (1955) ja Rita (1957), kel on juba omal perekonnad.

Kokku on väljaande paarikümnel leheküljel väga tihedasti nimesid, kes on maailmas laiali. Lembit Valter on perekonnanimesid uurinud juba 15 aastat koos Leo Tiikiga, sünnilt hiidlasega, kes Tartus Ajalooarhiivis töötas. Temalt saadi palju andmeid, eriti just Engso perekonna ja ümbruskonnas elavate inimeste kohta. Autorina tutvustab Lembit Valter end Hiiumaa väimeespojana. Oma uurimistööd peab ta tähtsaks abikaasa ning temaga seotud perekondade mälestuseks. Kurdab veidi nende üle, kes pole enam võimelised seda lugema armsas eesti või hiiu keeles. Küll on see näide rikkusest, mis peitub arhiivides meie suguvõsade uurimiseks.

Märkmed: