Eesti raamatuaasta äratas palju raamatuga seotud mõtteid. Üle Eesti leidus raamatusõpru, kelle intensiivne tegevus laiendas RA tõeliseks rahvuskultuuriliseks liikumiseks, mis polnud ainult aastaga piiratud.
„Raamat on...“ on seeria, millest on ilmunud kolm mahukat kauni kujundusega raamatut. Kirjandusteadlane Eerik Teder on oma hingega olnud selle koostamise juures ja leidnud mitmeid seni avastamata aspekte eestikeelse raamatu arenemise tutvustamisel. Kolmanda väljaande juures on juba teada järgmise ilmumine ja kokkuvõtet tehes tuleb kiuslik mõte selle perioodiliseks aastaraamatuks kujundamisest, kuna eesti kirjasõna ajaloos on oma läbiuurituse juures siiski veel mitmeski vajaka bibliofiilia põhimõtete tutvustajate vaatevinklist.
Kolmas osa on sisuliselt jagatud kuude järku: bibliofiilia, raamatulugu, tsensuur, raamat minu elus, raamat ja kunst ning lõpuks tähtpäevi ning varia. Eerik Teder annab kokkuvõtte Tallinna Bibliofiilide Klubist ja selle osast Eesti tänapäeva bibliofiilias. Raamatu toimetuse kolleegiumis on Ülo Matjus ja Vallo Raun, toimetajatöö on Eerik Tederilt.
Endel Annus annab sissejuhatava kirjutise. Kui raamatud on tavaliselt lugemiseks ja teadmiste süvendamiseks, mälu värskendamiseks, siis bibliofiil rahuldub peamiselt välise vaatlusega, tema raamatukogu püüab täiuslikkuse poole. Siiski pole bibliofiilia ei kunst ega teadus, sest ta pole loov. Bibliofiilia kui erilise suhtumise vorm raamatusse piirdub raamatute kogumise ja hooldamisega.
Sellest läheb Vallo Raun edasi, vaadeldes bibliofiilse mõtte arengut Eestis. Kui mõnes riigis algas koos raamatute ilmumisega ka nende kogumine, siis Eestis võttis enam kui kolm sajandit, kui saab hakata rääkima raamutukogumisest. Eestikeelse raamatu sihikindlat kogumist saab vaadelda alates estofiil Johann Heinrich Rosenplänteri (1782-1846) tegevusest. Autor vaatleb suurkogujaid läbi Eesti ajaloo ja märgib, et eesti bibliofiilial on alati olnud ühiskondlik tähendus kultuuriloolise missiooni kõrval.
Poolakas Janusz Dunin vaatleb bibliofiiliat Kesk-Euroopa vaatenurgast, märkides, et peale kogude laiendamise ja uurimise püüavad bibliofiilid üllitada omaenda publikatsioone.
Riina Tammai käsitleb eesti „tuntud ja tundmatu“ bibliofiili Kaarli Naanuri elutegevust ja seost bibliofiiliaga. Raskete eluvõimaluste kiuste kogus ta kaks raamatukogu, millest esimene hävis Tallinna märtsipommitamisel. Lisaks raamatuile kogus ta autogramme, trükipilte jm.
Mait Talts toob haruldaste väljaannete hulka „Eesti Julgeolekupolitsei V osakonna isikute otsimiskirjad“ kui ajalooallikad. Sellisteks haruldusteks on 1941. aasta suvised Saksa Eesti Omavalitsuse korraldusel kehtima pandud tagaotsitavate nimekirjade avaldamised.
Kui raamatu esimene osa oli bibliofiilne, siis teine osa on raamatulooline. Kalju-Olev Veskimägi kirjeldab vanimat eestikeelset raamatut. See kuulub vennastekoguduste kirjanduse hulka, XVIII või XIX sajandisse. Vennastekoguduste tegevus põhjustas eestlaste hulgas lugemisoskuse levikut.
Heino Raim kirjutab kolmest haruldusest arhiiviraamatukogus, neist vanim Johann Gutslaffi eesti keele grammatika 1648.
Helene Johanilt on pikem artikkel „Tähelepanekuid 20. sajandi alguse Eesti raamatu arenguloost“, selle kõrval vaatles ka naiste osa Eesti ülikoolides (1904).
Marge Liivakivi annab Viljandi „Koidu“ Seltsi ja tema trükiste loo aastail 1869-1940.
Trükistega arenes ka oma keeletarbimine ja vajadus õigest keelest. Leo Villand käsitleb kirjatekstide arengut alates 1852.a. ilmunud õpiku alusel.
Raamatuloolisest küljest vaatleb Anne Valmas Austraalia eestlaste kultuurielu ja kirjasõna seoses eestlaste ajalooga Austraalias, alates Adolph Gudenbergiga, kes oli Sydney Eesti Seltsi üks asutajaist.
Mare Loit vaatleb eestikeelseid õpikuid nõukogude Venemaal 1918-1940. Esimene aabits ilmus 1921 ja viimane 1937, autoriks A. H. Tammsaare abikaasa õde K. Vallner. Õpikute trükiarv oli 3000-5000 eks. 1937.a. algas repressioonide aeg, eesti koolid suleti ja keelustati eestikeelsete ajalehtede väljaandmine.
Mart Taltsilt on pilt Otto Tiefi valitsuse „Riigi Teatajast“. Tiiu Reimo vaatleb tsensuuri XVIII sajandi raamatute trükkimisel. Tsensuuri ja kirjastuse vahekorda käsitleb ka J. Toomla, tehes järelduse, et mida tõsisemalt kirjanik elu kujutas, seda tõenäolisemalt see jäi kinni tsensuuri kitsasse väravasse.
Omakogemuslik on ka Arvo Valtoni raamatu läbipääs sellest väravast, väites, et kirjanikul ei saanud olla aimugi, milline kirjakoht võis tüli kaela saata. Mats Traadi teoste tsenseerimisest rääkisid Endla Köst ja Eerik Teder. Humoristlikult läheneb asjale Voldemar Eller, tuues loo Delarcroix maalile rinnahoidja maalimisest, Ants Järv vaatleb tsensuuri koolialmanahhide juures.
Tsüklis „Raamat minu elus“ räägib Harri Jõgisalu oma esimesest raamatust (Jakobsoni lugemik), Liivia Viitol tutvustab sisenemist Linda Viidingu raamaturuumi. Huvitavalt vaatleb Väino Väljas puhaste kätega raamatu kätte võtmist ja noorusaega Hiiumaal. Enn Vetemaa on saanud esimesi lugemisimpulsse Uko Masingult.
Väliseestlane Lauri Vaska räägib seotusest Ristikivi raamatutega. Jüri Hain kirjutab raamatu ja kunsti vahekorrast ja Harri Jürgens Eestist pärit Leipzigi graafikust. Arnold Everausilt ja Linda Jahilolt on ülevaated Heinrich Laakmannist.
August Palmist kirjutab Leili Iher. Tutvustamisväärne on Ülo Matjuse töö Tartu Bibliofiilide Klubis. Viimasena vaatleb Eesti Bibliofiilide suurmees Eerik Teder Tallinna Bibliofiilide Klubi ja selle osa tänapäeva bibliofiilias. Viimastel aastatel on sel olnud keskne koht, eriti raamatuaastal läbi selle sündmuste ja kirjasõnas, viies kirjandusloo sügavuti ajalukku ja andes sellele põnevusega jälgitava koha eesti kultuuris.