Aarne Mäe, peatoimetaja
Väike-Maarja endine kirikuõpetaja, kunagi ka Virumaa Teataja arvamustoimetajana töötanud Eesti Kirikute Nõukogu tegevsekretär Tauno Teder saabus äsja Kanadast, kus ta oli pool aastat järjest sealse väliseestlaste koguduse pastor.
Välis-Eesti luteri kirik on aastate vältel kutsunud Kodu-Eesti õpetajaid teenima erinevatesse kohtadesse maailmas.
Artikkel:
http://www.virumaateataja.ee/?... Torontos asuvat Peetri kogudust, mis on oma enam kui tuhande liikmega suurim väliseestlaste kogudus üldse, teenib Välis-Eesti peapiiskop Andres Taul. Tema on kutsunud Eestist kirikuõpetajaid lähetusse korraga kuueks kuni kümneks kuuks, nii on üheksa aasta jooksul käinud võõrsil üksteist vaimulikku.
Tauno Tederile tehti pakkumine juba paar aastat tagasi, nüüd osutus tal võimalikuks see igapäevatöö kõrvalt ka vastu võtta.
“Nii ma siis 25. novembril sinna läksin ja 23. mail asutasin tagasi tulema. Õnneks ei hakanud enam need jubeda nimega vulkaanid purskama, mistõttu kulges kojujõudmine hästi,” märkis Teder pärast pikka võõrsil viibimist.
Kuidas teid Torontos vastu võeti?
Vastuvõtt oli väga südamlik, seda võib öelda ilma igasuguse diplomaatilisuseta. Isegi siis, kui inimestega sai vaieldud ja igas asjas arvamused kokku ei klappinud, säilis sõbralikkus.
Kas kuus kuud kodust eemal on pikk või lühike aeg?
Tegelikult on kuus kuud lühike aeg ja see läheb kiiresti. Alguses sai mõeldud, et küll jõuab igasuguseid asju teha, et Toronto on suur huvitav linn, et jõuab ka kaugemale Kanadasse, aga ega palju kaugemale ei jõudnud.
Milles teie tegevus seisnes?
Põhiline tegevus oli väliseestlaste koguduse teenimine. Aga kuna neil on ka väga tugev seltsielu, eriti vanemate inimeste poolelt, siis tuli seltside ja seltsingute üritustel käia, seda eriti jõulude paiku.
Välis-Eesti kirikus vaimulikuna tegutsemine on natuke kombinatsioon - ja ma ei ütle seda irooniliselt - vaimuliku ja rahvamaja juhataja tööst. Tõepoolest, üks poolus oli jumalateenistuste läbiviimine erinevates kohtades, mitte ainult Toronto Peetri koguduses. Kusjuures selle aja vältel teenisin ma ainult ühel ristimisel ja tervelt 14 matusel. Huvitav on seejuures, et matused sooviti läbi viia valdavalt inglise keeles, sest lahkunu nooremad sugulased ja sõbrad ei valda eesti keelt.
Teine osa on seltsingute üritustel ja igasugustel kooskäimistel kõnede pidamine, eesti vanadekodu Ehatare regulaarsed teenistused. Selle kõrval on veel üks huvitav nähe – Eesti Kodu, kus on palju lesknaisi, kes on oma majad maha müünud ning elavad koos kortermajas.
Näiteks külastasin margikogujate ringi, pensionäride klubi.
Kuna suur osa minu Torontos viibimise ajast jäi talve, siis oli palju jõuluüritusi. Pidin ka jõuluvana mängima, kodumaal ma poleks seda mingi hinna eest teinud. Sinna sisse jäi veel vabariigi aastapäeva ürituste vaimuliku osa täitmine.
Milline on Kanada eestlaskond?
Kanada eestlaskonnas, kellest suurim osa on koondunud Torontosse või selle lähiümbrusesse, on kolm ladestust. Esimene on n-ö vanad eestlased, kes rändasid XIX sajandi lõpul, XX sajandi alguses tollasest tsaaririigist välja parema elu lootuses.
Nagu minu vaarisagi, kes hiljem küll tagasi tuli.
Teine ladestus tekkis 1944. aasta põgenemise järel, kui Saksamaale või Rootsi jõudnud eestlased ja nende lapsed saabusid Kanadasse ajavahemikul 1948-1951, mil Kanada riigi uksed põgenikele avanesid. Kolmas ladestus on need, kes on läinud sinna Nõukogude aja lõpul või Eesti vabariigi taastamise järel.
Kusjuures aktiivi moodustavad enamasti 65-85aastased. Ent on ka erandeid, näiteks Peetri koguduse organist, Eestiski tuntud Roman Toi, kes saab järgmisel kuul 94aastaseks ja kes näiteks kihutab ise autoga ringi, nii et vähe pole.
Sealsed eestlased - töökad, nagu nad on - on end ilusti üles töötanud, suur osa on hea tervise juures. Kuid selge on see, et lähima 10-15 aasta perspektiivis hakkavad muudatused toimuma, sest nende kahe generatsiooni, kes asja üleval hoidsid, aeg saab paratamatult täis. Selles mõttes elatakse ootusärevuses, vahel pessimistlikumas, vahel optimistlikumas meeleolus.
Noorema põlvkonna seas, kes on väljaspool Eestit sündinud, on aktiivseid Eesti asja vedajaid, aga nad ei moodusta enamust.
Üldjuhul kipub nii olema, et inimesed, kes on väljaspool Eestit koolis käinud, räägivad küll teatud määral eesti keelt, aga kui nad on abiellunud kohalikega, siis pole kodune keel enam eesti keel ja nõnda on niinimetatud Eesti mullist lihtsam eemale jääda.
Kui me võtame Toronto kogukonna alguse 1950. aastatel, siis oli võõrsile siirdunud eestlaste ideaal ehitada seal üles väike Eesti, nagu teised rahvuskogukondade keskused suures kosmopoliitses linnas. Nii oli eesti emigrantide soov, et oleks eesti kogudus, eesti arst, eesti juuksur … Aga on selge, et päris nii see pole läinud.
Kas on seal seetõttu ka palju kibestunuid?
See on erinev. On neid, kes ütlevad, et niikuinii see eesti elu sureb seal välja, ja nad ütlevad seda ilma suurema traagilise paatoseta hääles. On neid, kes on lihtsalt murelikud, aga nad võtavad seda paratamatusena. Ja on neid, kes siiski loodavad, et mingisugusel kujul see eesti elu jätkub, aga see nõuab juba suuremaid reforme kogukonna sees.
Eestlased on suured individualistid, nad on armastanud ikka jaotuda. Selles suhtes on Torontos näiteks kaks luteri kogudust, mis tegelikult peaksid omavahel ühinema. Tuleb leida uus Eesti Maja jne. Aga muidugi vanemale põlvkonnale on see mõte vastuvõetamatu, sest ainuüksi nostalgilised mälestused kipuvad segama.
