Kõik Eesti ettevõtjate katsed mõjutada Venemaa otsustajaid poliitikavabu kõrvalteid pidi nurjuvad, ütleb Eesti suursaadik Venemaal Karin Jaani, võttes kokku viimase aasta Eesti-Vene suhetes.
Kas pööre Vene poliitikas, mida nii paljud aasta tagasi ootasid, kukkus läbi?

Mõistan Eesti äriringkondi, kes soovivad Venemaaga äri teha, kuid pole seda poliitilistel põhjustel vabalt saanud teha. Nemad loomulikult ootasid pööret. Need, kes tegelevad poliitikaga päevast päeva, pole oodanud mingit pööret. Välisministeeriumi Vene-poliitika on olnud aastate jooksul tasakaalustatud, sõbralik, sisaldades endas ka teatud lootusi. Kuid kahe riigi suhteid saab edendada ikkagi kahepoolselt, seda peavad tahtma mõlemad. Venemaale on suhteliselt vähetähtis, kui palju nende ärimehed Eestiga äri teevad.

Aasta tagasi pani välisminister Kristiina Ojuland Eesti Vene-poliitikale hindeks ühe ja lubas muutusi. Miks järgnes sellele, Moskva jaoks positiivsele signaalile nende asevälisminister Gussarovi seitsmepunktiline nõudeleht eestlastele alates Moskva kiriku registreerimisest kuni küüditajate protsesside lõpetamiseni?

Ojuland oli värskelt ametisse astunud ja kõrvaltvaatajale võib tõesti tunduda, et me pole ise aktiivsed olnud. Tegelikkuses on aga kõik meie katsed midagi liigutada vajunud olematusesse või oleme saanud tagasilöögi, milleks oli ka nn Gussarovi seitse punkti. Seni kuni Venemaa ei võta meid kui riiki, on naiivne loota, et asja viiks edasi kriitika oma tegevusele.

Ometi oli möödunud aasta tähelepanuväärne, sest Vene väljapaistvate poliitikute niisugust ahelsõitu pole enne Eestisse tehtud, mis andiski paljudele lootust, et kohe muutub midagi.


Nimetaksin seda meie rahvadiplomaatia suureks võiduks. Käivitavaks mootoriks olid Eesti äriringkonnad. Ei taha seda hukka mõista, kui inimestel on huvi anda panus poliitika tegemisse...

See on siiski äri, sest miks peab Eesti juustu- või vorstivabrik müüma oma toodangut topelttollide tõttu Venemaale läbi kolmandate riikide?

Õige on. Aga äriringkonnad ei saa siiamaani neid topelttolle kaotada, paratamatult sekkub poliitika. Topelttollid on Venemaa poliitiline otsus ja nende kaotamiseks tuleb poliitikuid kokku viia.

Vene parlamendi alamkoja aseesimees Irina Hakamada, paremjõudude liider Boriss Nemtsov, peakontrolör ja ekspeaminister Sergei Stepashin ütlesid kõik Eestis, et topelttollid tuleb kaotada, aga ometi pole seda juhtunud. Miks?

Siin tekib analüütikute ja politoloogide esitatud põhimõtteline küsimus - kes teeb Venemaa välispoliitikat. Mina vastust ei tea. Venemaa poliitika on bütsantslik, kahe käega male mängimine. Välisministeerium on üks käsi, kes tavaliselt teeb suure vangerduse, ütleb rohkem, kui pärispoliitika tegijad öelda tahaksid. Hiljem tasandavad neid tugevaid sõnu Putini lähimad nõunikud.

Miks pole Hakamadal, Nemtsovil ja Stepashinil, kes kohtuvad ka president Vladimir Putiniga, nii palju jõudu, et topelttollide kaotamisega hakkama saada?

Kui nad president Putiniga räägivad, saavad nad kindlasti sõnakese kosta.

Miks siis otsust pole?

Nähtavasti on see [topelttollide küsimus] hea lõõg, mille otsas väikest naaberriiki hoida.

Hoolimata sellest, et Eesti registreeris Moskva kiriku ja jätkab venekeelse hariduse andmist?

Peame lugema veel kord nn Gussarovi seitset punkti, mõned neist on ju ikka täitmata.

Mullu mais lootis minister Ojuland, et Venemaa on mõistnud nende punktide ekslikkust. Mõne aja pärast tuli Eestisse Vene asepeaminister Valentina Matvijenko, kes luges need punktid taas ette.

Jah, vaid õigeusu kiriku registreerimine oli asendatud Vene diplomaatide arvu suurendamise nõudmisega. Ka tänavu veebruaris, Eesti ettevõtjate tippkohtumisel Moskvas kordas Vene välisministeeriumi esindaja kõigil kohtumistel need punktid üle.

Küll aga oli möödunud aastal tõsine muutus - Venemaa loobus Eesti venekeelsete erakondade toetamisest. On see nii?

Juba kohalike valimiste eel tunnistasid Vene politoloogid ja ametnikud venekeelsete erakondade toetamise perspektiivitust.

Kuivõrd on põhi all juttudel, et Venemaa otsustas panustada ühele eestikeelsele erakonnale?

Juba enne kohalikke valimisi, eriti enne Riigikogu valimisi ütlesid Venemaa poliitikud ja mitmed ametnikud väga selge sõnaga: nemad on valinud Eestis partei, kellega saab Venemaa koostööd teha, ja nimetasid Keskerakonda. Seejuures mina ei mõista, millele on Vene poole selline optimism rajatud. Ma ei arva, et panus Keskerakonnale muudaks kuidagi Eesti kodakondsuspoliitikat.

Miks jäi ära välisminister Ojulandi kavandatud Moskva-visiit sel kevadel?

Kui aasta tagasi tekkis kaksikliidu valitsus, muutus Venemaa Eesti-teemaline retoorika palju leebemaks. See on fakt. Just selle erakonna kaasamine valitsusse, kellele venelased enda sõnul tegid panuse, andis neile lootust kas Gussarovi seitsme punkti täitmiseks või millekski muuks. Aga möödunud aasta lõpul näitasid küsitlused Keskerakonnale väga suurt valimistoetust ja idee panustada korraga kahele erakonnale tundus mõttetu.

Miks siis ei saanud keskerakondlik majandusminister Liina Tõnisson veebruaris Moskvas venelastelt valget valimisratsut - topelttollide kaotamise otsust?

Arvatavasti hoiti seda valimistejärgseks ajaks, kui on lõplikult selge, kes uue valitsuse moodustab.

Mis on saanud Valentina Matvijenko sügisesest lubadusest anda Eestile tagasi presidendi ametiraha?

Sellega on sügav vaikus. Kuigi Matvijenko sõnum oli väga arukas: presidendi ametiraha antakse üle kui kultuuriväärtus, seda tehakse apoliitiliselt - näiteks muuseumi direktor muuseumi direktorile. Aga enam ei ole Vene pool seda teemat kordagi puudutanud.

Mis saab edasi?

Vägisi Venemaale muudatusi peale ei suru. Ehitades mutimetroosid piiri alt ja üle piiri, et Moskvas otsustajateni jõuda - see ei anna tulemust. Venemaal kui riigil peab olema huvi Eesti kui riigi vastu. Kuni seda pole...

... pole mõtet ka piirilepingust juttugi teha?

Esialgu küll mitte.



Toomas Sildam

Märkmed: