Pinna lavateekond algas 1899. aastal „Estonia” seltsis asjaarmastajana — siis, kui ta vaid 15 aastat vana oli. Ilmselt rambivalgus tõmbas ja meeldis, Pinna osales 7 aastat hiljem kutselise „Estonia” rajamises ja seejärel juhtimises. Huvi teatri vastu oli nii suur, et ta täiendas end Berliinis. Osava sulesepana alustas ta koos Teodor Altermanniga esimese eesti teatriajakirja Näitelava väljaandmist. Esines paljudes Venemaa ja Saksamaa teatrites.
Tema legend, mida Varius siin tutvustas, keerles ta andekuse ümber nii paroodiameistri kui ka estraadikunstnikuna. Pinna oli tähelepanuväärse improvisatsioonivõimega, teda kirjeldati Vabariigi ajal kui nakatavat (eriti koomilistes osades) ja ülevoolava temperamendiga karakternäitlejat. Aastast 1987 on Eesti Teatriliit välja andnud Pinna-nimelist näitlejapreemiat.
Lavastaja Heidi Sarapuu on Variuse teatri asutaja ja ise dramaturg. Koostöös siinsele publikule tuttava näitleja Peeter Kaljumäega, kes Kanadat on varem külastanud estraadigrupi „Talong” liikmena, sai kupleederikas kava koostatud, allikaks arhiividest leitud Paul Pinna repertuaarist ajakajalised palad. Erakordselt mõjuvaks kujunes kahe peategelase — Kaljumäe Pinna rollis ja Raivo Mets Karl August Hindreyna — omavaheline koosmäng.
Selles Hindrey ja Pinna vahelises diskussioonis zhestis, sõnas ja laulus olid olemas kõik vajalikud osad erakordselt paeluvaks tõlgitsuseks sellest, mis ehk oleks võinud omal ajal olla. Mõjus tihti nii sobivalt, nagu rusikas silma,
Kiiduväärt olid Kadi Valgma tantsuseaded. Eriti teises vaatuses, kus julged can-canid ja akrobaatilised liigutused andsid kuraasikust ja sarmi. Peeter Kaljumäe energiavarud on tohutud. Pooleteise tunnise kava kestel oli ta vaevalt paigal — liikus, tantsis ja laulis mitme mehe eest. Sellisena oli ta just õige valik kehastama Pinnat. Mõnel näitlejal lihtsalt on seda lavavaistu, loomusuunda. Mets, kelle Hindrey oli rafineeritult tagasihoidlik, suutis samuti tabada, millal lasta Pinnal tegutseda, millal vahele sekkuda puäntsete pärlidega.
Hain Hõlpus on Variuse muusikajuht ja Otsa nimelise muusikakooli po-jazz-osakonna direktor. Tema klaverisaade kujunes oluliseks osaks „Tere Pauli!” menus. Saali akustilised puudujäägid tähendasid valvsat klaverimängu — toetades, mitte mattes lauljate hääli. Estraadimuusika vajab teatud määral emotsioonide ülemängimist. Naljalaulude ja kupleede esitus samuti.
Kui on üldse mingit nurinat, siis ehk see, et kava popurriisse iseloomu tõttu ei olnud kavalehel (kas ruumipuuduse või muu tehnilise põhjuse tõttu) kirjas laulude pealkirjad. Kui näiteks Puccini loomingu tundis kõrv ära, siis oli nii mõnigi naljalaul võõras. Oleks olnud huvitav teada saada nii sõnade kui viiside autoreid.
Variuse etenduses oli nii mõnigi moment meeldejääv, mis läheb täppi öelduga; nagu siis, kui lavalt teatati: „Kunst käib kus kurat, põrgutigi ei põlga.” Kuigi Pinna surmast on möödunud pool sajandit (1949), elab ta panus laval edasi, seda sugugi mitte pikantse tekstiga — mis oleks võinud olla kiusatuseks tänapäeva moodidega arvestades —, vaid igihalja hea huumoriga. Valjud publiku naerulaginad ning kestev aplaus etenduse lõppedes kinnitas, et Paul Pinnaga kohtunud torontolased said osa kõrgekaliibrilisest esinemisest. Selle eest publiku tänu siinpoolsele korraldajale, Erich Roodusele.
Varius toob ka tuttavamat külakosti, Olaf Kopvillemi materjalile ehitatud „Üle vee”, Kaljumäele on selles etenduses usaldatud Villu (kes ei vaja küll tutvustamist), kehastamine. Kui veel pole pileteid varutud, siis on viimane aeg, Variuse teatriga saab kindlasti kvaliteetset komöödiat, nalja ja naeru palju.
Paul Pinnat polnud vaja otsidagi, nagu kavalehel seisis. Kaljumäe ja ta kolleegid on meie siinset teatrielu tugevasti rikastanud.