Aadu Must. Põrgu värk. Ajalootuulest ja põrguluulest. Tartu: Kleio, 2005, 176 lk.
Mitme maailma piiril asuvad rahvad ja nende lood
Meil on täna suhteliselt kerge reisida rahvaste juurde, kel on mingil erilisel piiril elamise kogemus. Islandlased näitavad külalistele meeleldi maailma ühe vanema rahvaesinduse kokkusaamise välja, kus Euraasia ja Põhja-Ameerika manner kokku puutuvad. Mandrilaamade vaheline lõhe kaitses muuseas muistseid islandlasi, et neid tähtsate toimingute ajal selja tagant ootamatult rünnata ei saanud.
Aastal 1000 olid islandlased nagu ka meie ungarlastest suguvennad dilemma ees, kuidas seada oma suhteid ristiusuga. Ametlikult said mõlemad kristliku maailma lahutamatuks osaks, kuid vähemalt islandlased väidavad tänaseni, et neil oli algusest peale olnud kokkulepe, et vanad tavad ja uskumised jäävad samuti kehtima. Vestlesin hiljuti ühe tõsikatoliiklasest kolleegiga, kelle õpetajaks on olnud eestlasest õigusfilosoof Ilmar Tammelo (1917-1982) ja keda huvitas väga tema kunagise õpetaja kodumaa. Rääkides usuasjadest tänases Euroopas ütles kolleeg minu üllatuseks, et teie, eestlased, olete ikka tänagi paganad. Lugedes prof. Aadu Musta raamatut Põrgurahvast, vaatan seda täna veidi teise pilguga, kui ma varem oleksin seda teinud. Mind on hakanud samuti enam huvitama mitte ainult meie üks või teine ametlik ajalooseletus, vaid püüd näha nende tavade- ja usumaailmade mitmekihilisust.
Eeposte kirjutamise aeg pole veel lõppenud
Septembri lõpul toimus Tallinnas koostöös Prantsuse saatkonnaga väga huvitav seminar „Kalevala ja Kalevipoeg: rahvuseeposte tõlkimine ja retseptsioon“, kus prantsuse kolleegid olid pessimistlikud selles suhtes, et tänapäeval üldse veel võidakse eeposeid kirjutada. Samas pani neid kulmu kergitama meie setode eepose „Peko“ suhteliselt hiljutine raamatuna ilmumine Soomes ja Paul Hagu väide seminaril, et setodel on avaldamist ootamas ka teisi eeposeid. Suure rahva pojad on skeptilised (nagu me vahel isegi), et väikestel rahvastel on ja võib olla oma eepilisi tekste, mis ei ole mingil juhul proportsioonis selle rahva arvukusega. Sel juhul pole midagi võimatut, et ka Pärnu-Viljandimaa või ütleme siis torilaste lood võiks tegelikult kokku võtta üheks suuremaks eepiliseks tekstiks. Nende tekstide omapära seisnebki selles, et nad seovad maa- ja allilma üheks suureks pereks.
Põrgurahva lood on väärt eeposeks kirjutamist
Prof. Musta „Põrgu värk“ algab määratlusega, et Tori põrgu, otse Pärnu jõe kalda ääres, on Põrgupere päriskodu. Seal elanud põrgulised austuses ja lugupidamises. Aga see oli üks suur nali küll, et põrgu on otse kiriku naabruses ja otsapidi kirikuaia all. Eks see kirik oligi vist sakste poolt selleks ehitatud, et Põrguperet nende paremast paigast välja tõrjuda. Kohalikule rahvale olid põrgulised omad ja austatud, ei nende mustamist usutud ega kuuldud. Seda enam, kui see tuli veel võõraste sissetrügijate suust. A. Must on kasutanud vanu, osaliselt juba ka varem kirja pandud lugusid. Elukutselise ajaloolasena pole ta aga jätnud oma erialaseid kriitilisi teadmisi ja lapsepõlves vanaisalt kuuldud mälestusi vaka alla, lisades juurde pikantseid märkusi tänasest elust, kuigi tehes näo, et tegu on vaid väga vanade lugudega. Asjaolu, et nendes lugudes on olemas juba kangelaste panteon, annab eelduse suure eepose kirjutamiseks tulevikus. Kohalikud pidid saama tigedaks, kui võõras teadmatusest sarviktaadi, vanapagana, vanakuradi või vanatühja segamini ajab, rääkimata juba selle suurpere hõimlastest, kes kas siis näiteks Sookollide või Jõe Liisu perekonda kuuluvad.
Vanad lood on vahel väga õpetlikud
Põrgupere ja pärnu- ja viljandimaalaste lood on väga õpetlikud, kuigi oma lõbususelt ja ettetulevatest vimkadest on nad kaugel otsestest moraalilugudest. Tänaseks on nende suguvõsade järglased läinud laiali mööda maailma ja seetõttu ei saa kaugeltki rääkida, et need vaid torilaste või selle lähema ümbruskonna rahva lood on. Näiteks Põrguperesse kuuluvad Sookolli pere järglasteks pidi saama arvata täna nii neid, kes täna kannavad nime: Sokolovid, Kullid või Rabad. Kuid Sookolli tõugu pidid olema ainult need rabad, kelle nimi sood ja raba tähendab. Need teised Rabad, kelle nimi raba-kraba tähendab, pidid olema aga hoopis teisest tõust. Samuti pidi selle pere mehi nimest sõltumata ära tundma madalast häälest või siis laiast jalalabast — viimane on sihuke sellele tõule omane, sooskäimiseks sobilik. Selle pere „tüdrikud“ jälle pidid olema suured, tugevad ja terved, rahuliku ja selge silmavaate, rõõsa jume ning sooja südamliku ja emaliku olemisega.
Põrgurahva lugusid saab kokku kirjutada ikka Tori kandi mees
Tartu Ülikooli ajaloo osakonna juhataja, arhiivinduse professor Aadu Must (sünd. 1951) on mees, kelle emapoolsed esivanemad on sajandeid elanud Toris, Tohera külas. Prof. Must on raamatu sisekaanele paigutanud väljavõtte C.G. Rückeri 1839. a. Liivimaa kaardist, kuhu lugeja jaoks olulisemad geograafilised punktid eraldi märgistusega kaardile kantud. Sealt leiab huviline kiiresti Tohera küla üles ja veendub, kui lähedal see (Tori) põrgule asub.
Nagu autor enda kohta veel kirjutab, asus tema esimene titevoodi Tori vana mõisahoone mantelkorstnas ja tema mäletamisaegne kodu vanas Tori kihelkonnakooli hoones. Tulevase ajaloolase koolitee algas vara, juba 5-aastaselt, kuid ta istus esimesed kolm aastat esimeses klassis lihtsalt lustiks. Asus ju tänase professorihärra ema korter kohe esimese klassi kõrval, kuhu vaid neli-viis sammu astuda, kui soov tunnist osa saada. Kuid rüblikust poiss oli huviline mitte ainult koolitarkuse, vaid ka vanade lugude kuulamisel, mida rääkisid koolmeistrist ema Juta Must (1924-2004) ja samuti vanaisa. Põrguga seotud lugude eest võlgneb ta tänu oma vanaisale Kustav Tohverile, aga loomulikult ka teistele külameestele, kel oli aega ja lusti neid lugusid õllejoomise juures lapsele rääkida. Põrgu värgi raamatu jutustaja kangelane Tätu, Täättuu ehk siis Põrgu Juula või Koopa Kiisuks kutsutu — ütleb kohe, et mitte ainult autor ja ta esivanemad, vaid ka autori lapsed põrgurahvale nii omased tunduvad, sest juba nende näolapid olla nii Pärnu-Viljandimaa rahva snitti.
Eks selle Põrgu pere eepose kirjapanek oli üks keeruline lugu, sest nendele, kes asjast juba võõrdunud, ei aita ühest korrast rääkimisest. Nii olnud ka Tätu nõus rumalale kaks korda üle seletama, aga omadele tarkpeadele pole tal kahju ka neli korda pajatada ... Kui prof. Aadu Must praegused raamatu 176 lehekülge Põrgu rahva lugusid selle pilguga üle käib ja nagu omadele kohane ehk mõne koha neli kordagi üle pajatab, et paremini meelde jääks, siis on tegemist sama suure eeposega kui Kalevipoja lood. Rumalate jaoks tuleks ajalooprofessorist torilasel mõned raamatu kohad ehk veel kaks korda pikemalt lahti seletada, siis ongi mitte ainult Tori ega Pärnu Viljandimaa rahval oma tõeline suur eepos olemas. Selle eepose valmimise puhul oleks Euroopa naabritelt ehk suurematki huvi ja kadedustki oodata, sest see kant peab ikka väga eriline olema, kes end vahel Maarjamaaks nimetab, aga kes pole veel laiemale ilmale kõvasti öelnudki, et siin koduõuel ka Põrguriigi väravad asuvad...